Seadusemuudatusega lisandub võimalus sõlmida paindlikke töölepinguid

Paindliku tööaja kokkuleppe kohaselt saab töötada tööajavahemikuga, mis sisaldab kokkulepitud tunde, mis on alati garanteeritud, ja lisatunde, mida võib, aga ei pea tegema. Näiteks lepitakse kokku, et töötaja tööaeg on 0,25–0,75 või 0,5–1,0 koormust.

Lisatundide tegemises tuleb tööandjal ja töötajal omavahel kokku leppida. Lisatundide tegemine ei ole kohustuslik ja nendega nõustumine tuleb kirjalikus vormis kinnitada. Kuu lõpuks tuleb töötajale esitada ka graafik, kus on märgitud tehtud tava-, lisa- ja ületunnid. Ületunnitasu jääb kehtima ka paindliku lepingu puhul. Näiteks on inimese paindlikus töölepingus kirjas 20 töötundi nädalas ja kuni 10 lisatundi. Kui ta töötab ühel nädalal 40 tundi, siis 10 tundi sellest on ületunnitöö. Selle eest tuleb maksta 1,5-kordset tasu või anda samaväärne vaba aeg, nii nagu seni.

Paindliku tööaja kokkuleppeid on võimalik sõlmida kõigis sektorites ja kõigi töötajatega, kes seda soovivad ja vajavad. Ka paindliku tööaja kokkuleppe korral tuleb järgida kehtivaid töö- ja puhkeaja nõudeid ehk töötunnid ja lisatunnid kokku ei tohi ületada täistööaega.

„Ka edaspidi jääb alles võimalus sõlmida fikseeritud osakoormusega töölepinguid, paindliku tööaja kokkulepe on lihtsalt üks täiendav võimalus. Mitte midagi ei muutu nende jaoks, kes töötavad edasi tavapärase täistööajaga või osakoormusega töölepingu alusel,“ rõhutas Keldo.

Eesti tööandjate keskliidu volikogu liikme ja tööturu töörühma juhi Ain Käpa sõnul on tegu tööõiguse uuendamises viimase kümne aasta parima uudisega. „See ei võta midagi ära endiselt kellast kellani töötada soovijatelt, kuid aitab neid, kelle elu- ja töökorraldus vajab suuremat paindlikkust. Mõned pooled on töötajaid alusetult ja vastutustundetult selle muudatuse suhtes hirmutanud, kuid üha enam töötajaid küsib oma tööandjalt paindlikkust ning tööandjad tahavad selles võimalusel vastu tulla, sest vajalike oskustega