Tõnu Viik: võime kaotada osa põlvkonnast, keda oleks Eesti tööturule hädasti vaja

Hiljuti saatis rektorite nõukogu, mis koondab kuue Eesti ülikooli rektoreid, avaliku pöördumise valitsusele ja parlamendile, milles öeldakse, et riik pole oma lubadusi ülikoolide ees täitnud ja sellega on ohtu pandud meie noorte õigustatud ootus omandada kõrgharidus kodumaal. Pöördumisega tahetakse tähelepanu pöörata kahele asjale.

"Üks on see, et kõrghariduse rahastamisse tekkinud augu leppisime me valitsusega koos pidulikult kokku likvideerida aastaks 2026 ja valitsus on osaliselt seda lubadust ka täitnud, aga 30 miljonit on ikkagi tee peal liiva pudenenud. Me kutsume üles valitsust seda märkama ja seda raha üles leidma. See on niisugune vana võla likvideerimise asi," rääkis Tõnu Viik.

Tema sõnul on veel teravam probleem aga see, mis Eesti kõrgharidust alates aastast 2027 ees ootab.

"Siin on kaks teineteisega täiesti sobimatut trendi, üks on demograafiline. Eesti rahvaarv on küll langustrendis, aga lähiaastateks jõuab gümnaasiumi lõpetamiseni senisest suurem põlvkond inimesi. Rohkem noori lõpetab. Et need noored kõik ülikooli võtta, samas proportsioonis nagu täna tuleb noori ülikooli, oleks vaja luua tuhatkond kohta ülikoolides juurde. Samaks ajaks on valitsus planeerinud ülikoolide tegevustoetuse vähenemise. Need kaks asja ei lähe kuidagi kokku, ei lähe kuidagi kokku isegi Ukraina sõja ajal. Ma kardan, et me kaotame mingi osa sellest põlvkonnast, keda meil oleks siia Eestisse tööturule väga vaja," nentis Viik.

Rektor leiab, et lubaduste mittetäitmine on nii üldise suhtumise küsimus, mida kõrgharidusega teha, kui ka uskumise või teadmise küsimus, kas kõrgharidusse panustatakse või mitte.

"Kas me teeme panuse sellesse, et Eesti üritab globaalses konkurentsis kaasa minna aina teadusmahukama majanduse, ühiskonna ehituse ja korralduse, meditsiini, koolihariduse ja kõige muu poole. Me lubame seda sõnades, kirjutame oma arenguprogrammidesse ja strateegiatesse, et Eesti näeb siin kohta, samal ajal rahaga kaasa ei tule. Me ütleme, et me oleme hariduseusku riik, aga kui tegusid vaadata, jääb sellest usust väheks. Oleks vaja tegusid taha. See pole õnnestunud," ütles Viik ja tõi välja veel ühe läbikukkumise valitsuse ja kõrgharidusega seoses.

"Me oleme kaks aastat valitsusega arutanud, et milline see Eestile sobiv ja jätkusuutlik kõrghariduse rahastamise viis oleks. Kas selle maksab kõik maksumaksja kinni, kas kaasatakse eraraha või midagi, aga me ei ole jõudnud hea tulemuseni, mis rahuldaks nii poliitilisi osapooli kui ka ülikooli. Kuni meil seda pole, peame vana süsteemiga edasi minema," sõnas rektor.

Varemalt on rektorid keeldunud näiteks halduslepingutele alla kirjutamast jõulisema survestamise vahendina. Halduslepingud on dokumendid, mille ülikoolid sõlmivad haridus- ja teadusministeeriumiga kohustuste osas järgmiseks kolmeks või neljaks aastaks. Praegu on need lepingud taas allkirjade ja läbirääkimiste ootel.

Teaduslik mõtlemine aitab toime tulla

Ühtpidi on kultuur ja haridus üks eestlaste enesepildi olulisi alustalasid, ometi ei õnnestu ülikoolidel Eesti avalikkust ja poliitikuid veenda, et see tõepoolest on tähtis. Viigi sõnul on siin kaks varianti.

"Üks on mõelda, et deklaratsioonid on silmakirjalikud, keegi ei plaaninudki kunagi tegelikult haridusse investeerida. Või siis mõelda, et tegemist on sellise skisoidse isikuga, kus sõnad ja teod ei lähe ühele joonele. Paraku tuleb loota seda teist varianti, sest siin on lootust paranemiseks. Siis me peame kokku istuma, mis meil eelmine kord ikkagi õnnestus," rääkis Viik, lisades et kõige hullema vajaku likvideerimine lepiti valitsusega kokku ja tänu sellele ei jää õppejõudude palgad enam õpetajate omadele alla.

Rektorite nõukogu on tellinud ka uuringu, mis ütleb, et iga kõrgharidusse investeeritud euro toob tagasi kuus või seitse eurot.

"Kui ma täpsemalt mäletan, siis siin oli nii, et tegemist on kaudsete tuludega ühiskonnale, see seitse eurot on kaudne tulu. Ja otsesed tulud on tõesti need, mida inimene oma erialal ühiskonda panustades, palka teenides või ettevõtteid asutades otsese kasuna ühiskonda toob," selgitas Viik.

Kaudne tähendab seda, et inimene muudab tänu kõrghariduskogemusele oma elu.

"Ta muudab oma elu selliselt, et tema tervisekäitumine on parem, tema õiguskuulekus on parem ja tema sissetulek keskmiselt läbi kõikide sektorite on parem. Tõepoolest, isegi kui kõik õpiksid semiootikat, siis me saaksime selle seitsmeeurose kasu, lihtsalt tänu haritumale ühiskonnale," ütles ta ja lisas: "Elame ajastul, kus teadusliku mõtlemise kogemus, selle mittepelgamine ja sellest arusaamine aitab meil ühiskonnas toime tulla."

Nii valitsuse koosseisus kui ka teistel suure avaliku mõjuga positsioonidel on inimesi, kellel pole üldse kõrgharidust või on bakalaureusekraad. Viik selgitas, et kõik Ida-Euroopa riigid on sellisest hoiakust puudutatud, olles siirderiigid.

"Me oleme liikunud ühest ühiskonnakorraldusest teise ja tõepoolest, see ei kehti enam täna, aga veel 30 ja 20 aastat tagasi sul tuli olla südikas, pealehakkav, õiges kohas ja üldiselt sellest piisas, et hõivata oluline koht meie ühiskonna hierarhias ja sinna püsima jääda. Täna enam see ei ole õige, aga otsuste juures on veel palju selle põlvkonna ja mentaliteedi kandjaid. See ei iseloomusta mitte ainult Eestit, vaid teisi Ida-Euroopa riike ka," sõnas Viik ja möönis, et osa sellest küsimusest tuleb ka ülikooli kapsaaeda.

"Me ju võitleme sellega, et meie haridus oleks relevantne ja õige ja kasulik ja just nimelt sellises ühiskonna toimetuleku võtmes ei mõjuks anakronismlikuna. See on suur probleem hariduses."

Viik loodab, et ülikool jääb olema see koht, kus inimene saab inspireeritud ja vaimustatud.

"See inspiratsioon või vaimustumine millestki toimub ühe väga erilise kokkupuute läbi ja see eriline kokkupuude on akadeemilise vaimuga või teadusliku mõtlemise endaga. Ülikool, kui sa mõtled inimese elu peale, on üks väga eriline aeg ja koht elus. Kui me muidu otsime ennast või tõde või proovime asjadest aru saada, siis me alati teeme seda kontekstides, kus emotsioonid loevad. See, mis on kallis, läheb mulle korda ja ma pean seda tõeseks. Me oleme vägagi kinnituskalduvuslikud oma gruppide suunas, kes meie ümber on, teised olulised inimesed. Me peame enamasti tõeseks neid asju, mida teised inimesed meie ümber peavad tõeseks."

"Nüüd, ülikoolis, satume me kohta, kus see kõik ei loe. See, mis sulle on kallis, ei loe, see, mis sulle kallid inimesed sinu ümber kalliks ja õigeks peavad, ei loe. Loeb ainult see, mis on faktidega kooskõlas, õigesti tuletatud, hästi argumenteeritud, allikakriitiliselt läbi vaadatud. See on niisugune eriline kogemus, mille me ülikoolist kaasa saame ja ülikoolid oma erivormides on, ma arvan, seda päris edukalt suutnud edasi anda," rääkis rektor.

Tänapäeva ülikoolis moodustab üliõpilaste õpetamine Viigi sõnul poole kui mitte väiksema osa kogu tegevusest.

"Ülikool toob ise sisse väga palju konkurentsipõhist teadusraha erinevate grantide näol, toimetab nende grantidega, aga järelikult ehitab üles ka tugistruktuure kõige selle toestamiseks, sest kõik meie grandid, meie teaduskorraldus laiemalt, ei ole mitte usaldus-, vaid kontrollipõhine ja nõuab väga suurt bürokraatiat selle raha haldamisel, tulemuste kontrollimisel ja kõiges selles."

"Me toodame väga suurt hulka pabereid, mis kinnitavad, et me kulutasime iga väikest rahaühikut õige asja või tegevuse jaoks, täidame tööajapabereid, mida oskavad täita ainult erialaspetsialistid. Kui vaadata ülikooli tegevust tervikuna, siis õpetamine ei ole enam keskne, sest ülikool on võtnud enda peale ka teisi rolle," nentis Viik ja märkis, et õppejõul ei pruugi ka enam üliõpilaste jaoks aega olla, sest tema aeg läheb teadusbürokraatiasse.

Teaduse kolm ajastut

Üks Viigi rektoriperioodi märksõnu on olnud tulevik, mille keskmes on tees kolmest ajastust teaduses. See on jaotus selle järgi, millised inimesed moodustavad ülikooli eliidi erinevatel ajastutel.

"Kui me kujutleme ülikooli, siis mõtleme tavaliselt selle kõige esimese ajastu peale, mis algas keskajast ja võib-olla toimis 19. sajandi alguseni. Ülikooli süda oli raamatukogu, raamatukogus asusid ürikud, hiljem juba trükised, teosed, mida loeti. Ülikooli õpetlased olid need, kes neid vanu raamatutarkusi oskasid lugeda, said nendest aru ja pidasid dispuute, seminare ja loenguid, mis seda raamatutarkust üliõpilastele edastasid," kirjeldas ta.

"20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse ülikool on hoopis midagi muud. Seal töötavad väga hästi oma erialal rahvusvaheliselt ja globaalselt võrgustunud teadlased, kes on tihedas kontaktis oma kolleegidega, kes uurivad täpselt samasugust asja samal erialal üle kogu maailma. Vahetavad ideid, külastavad teineteist, annavad ühist ajakirja välja, kirjutavad nii-öelda üks-üks artikleid. Ülikooli süda ei ole enam raamatukogu, vaid selle teadlase arvuti. Sinna jooksevad kokku tarkused üle kogu maailma nii, et ta suudab esindada selle teaduse kõige viimast, tänapäevast seisu. See on ülikool, millised meil täna on," kirjeldas Viik.

Tänapäeva ühiskonna vajaduste ja ootuste järgi joonistub kolmandat tüüpi ülikool.

"See on selline, mis kasutab kõige kaasaegsemat teadmist sealt globaalsest võrgustikust lokaalse ühiskonna huvides ja hüveks. Kes oskab selle tarkusega siin, meie maal, midagi peale hakata ja oskab seda muidugi ka üliõpilastele edasi anda. Seni oleme me rõhku pannud sellele, et arendada välja eliite, kes oleks selles globaalses võrgustumises väga head ja et ka teised võrgustunud teadlased neid hästi märkaks, nende artiklid oleksid ajakirjades avaldatud, tsiteeritud ja nii edasi. Aga nüüd on vaja teha see järgmine samm," rääkis rektor.

Viigi sõnul vajame valdkonnaüleseid teadmisi ja intellektuaale, kes oskaksid neid tarkusi seostada ning üliõpilasi vaimustada.

"See on selline isiksus, kes teab väga paljudest asjadest, oskab neid seostada, on niisugune intellektuaal. Ma arvan, et ka nende raamatutarkade hulgas oli neid, kes midagi peale oma raamatu ei teadnudki. Ma mäletan kunagi üht esimest kohtumist ühe tuntud Hegeli uurijaga, kelle käest keegi küsis, et kas siis Hegelil on ka õigus. Ja ta oli ehmatanud selle küsimuse üle ja ütles, et mina olen varase Hegeli tekstide spetsialist, kust mina tean, kas Hegelil oli õigus. Ma veel mõtlesin, et kui sina ei tea, kes siis veel. Ka seal on olnud niisugust krüptilist filoloogiat, tekstide tõlgendamist, millest tõesti väga palju sellel tarkuse edendamisel ülikoolis ja selle akadeemilise vaimu kogemisel kasu ei ole. Sama oht on muidugi sellel teist tüüpi ülikooli teadlasel, kes on võrgustunud ja teab kõige tänapäevasemat tüüpi teadmist, aga nii kitsas valdkonnas, et jälle ei lähe kellelegi korda," tõdes Viik.

Tehisintellekt tuleviku teaduses

Viik on toonud välja, et tuleviku teadlane kirjutab oma tekstid koos tehisaruga ühisautorluse vormis. Ta ise ei ole seda veel praktiseerinud, sest tehnoloogia ei ole veel nii hea.

"Ma tahaks välja tuua, et me ei saa alles nüüd hübriidseteks toimijateks, vaid me oleme alati olnud hübriidsed toimijad. Kui mõtelda selle peale, millist tarkust me ülikoolis ajame, juba aastasadu tagasi, see raamatutarkus on ju ikkagi ka hübriidne, minu kui psühhofüüsilise isiku ja raamatute koosmõjul tekkinud tarkus. Minu eksegeesid selle raamatu kohta moodustavad jälle sellise kehavälise mälu kandja, mida loevad teised eksegeesi koostajad," ütles rektor ja tõi välja, et kõige esimene tehnoloogia on keel.

"See, et me mõtleme läbi keele, kasutame keelt asjade väljendamiseks, nende mälus salvestamiseks, oma tarkuse arendamiseks, on ju ka ikkagi tehnoloogiline vahend. Selles mõttes me oleme tehnoloogiliselt hübriidsed olendid olnud alati. Või mõtelda mida tegi meiega trükikunst, kirjakeel ja nii edasi. See kõik on meiega ammu, tehisintellekt ei muuda mängu põhimõtteliselt," on Viik veendunud.

Tehisintellekti laialdase kasutamisega võib kaasneda ise mõtlemise vähenemine. Viik tõi sellele paralleeli Platoni vana argumendiga kirjakeele suhtes.

"Kirjakeel pidi inimesed ära rikkuma, sest me kaotame selle tõttu mälu. Midagi ei ole ju vaja enam pähe õppida, kõik on kirjas ja võid alati kirjaliku teksti juurde tagasi tulla. Kas see nüüd muutis meid idiootideks, nagu Platon arvab? Me ise ju nii ei arva, kuigi ta teisendas seda, kuidas meie aju töötab. Tõesti, me ei õpi enam nii palju asju pähe ja tõesti, me toetume kirjalikele tekstidele, aga meie teadmisloome on ikkagi enneolematult edenenud," lausus Viik, lisades, et tehisaru suutlikkus ise mõtteid sõnastada – kuigi veel kehvasti –, on siiski ülimalt tore.

"Ma arvan, et tehisaru potentsiaal peitub mujal. Võib-olla ta hakkab ka kirjutama meie eest ja seetõttu me vabaneme kirjalikust eneseväljendusoskusest nii nagu me kunagi vabanesime kõige pähe õppimise oskusest ja see ei pruugi olla maailma lõpp. Tehisaru eelised on mujal. Ma arvan, et tehisaru on võimeline niisuguseks empaatiliseks suhtumiseks inimestesse, milleks inimesed ise võimelised ei ole. Siin peitub tõepoolest võimalus, näiteks personaalseks tagasisideks õpetajale kogu klassi laste jaoks. Niisuguseks, milliseks ta ise füüsilise isikuna kunagi ei küündi," tõi Viik näite.

Hiljuti võttis Viik sõna ühel Teaduste Akadeemia seminaril, kus küsis Rootsi hariduspsühholoogia professorilt, kas õpetajat võiks asendada tehisaru. Professor vastas, et see oleks häving. Viik on vastusega nõus – õpetajat tehisaruga asendada ei saa, küll aga saab see õpetajat täiendada.

"Nende hübriidne toimimine võiks anda parema toimimise kui õpetajal üksi on. Just nimelt selles mõttes, et õpetajal üksi ei ole mõtet pähe õppida 20 või 30 lapse iga ühe isiklikud tüüpilised vead, mõtlemisraskused, puudutud tunnid, aga tehisaru saab seda tema tegevust hinnates väga hästi teha. Näed, sa sellest tunnist puudusid kolm nädalat tagasi, siin sul auk ongi, sellepärast sa vastasid siin valesti. Tule loe uuesti üle see koht õpikust, siis sa järgmine kord vastad siin õigesti," rääkis rektor.

Viik, olles klassikaline humanitaar, on ka tugevalt tehnikausku. "Ma arvan, et me saame selle ühiskonna vaimsuse ürituse juurde küll tagasi tulla läbi nende tehnoloogiliste vahendite. Nad tingimata ei välista seda."

Raamatukogu eesmärk on muutunud

Tallinna Ülikooli akadeemiline raamatukogu on Viigi ametaja jooksul pigem vähikäiku teinud – töötajaid on koondatud ja avamisaegu kokku tõmmatud.

"Ma ei tea, kas meie raamatukogul kehvasti läheb. Mõjutatud on see koht, kus asuvad trükised, trükiste väljastuspunkt ja lauad, kust saab neid väljastatud trükiseid lugeda, kui sa seda kohapeal tahad teha. Nagu ma siin rääkisin, enamus ülikooli õpetlasi enam niimoodi raamatutega ei tööta. Ülikooli õpetlase jaoks on vaja seda, et meie raamatukogu oleks ühendatud võimalikult laiade hulkade andmebaasidega, et need andmebaasid oleksid hästi sidustatud, et meil oleks võimalikult mugav neid oma sülearvutist kätte saada, töödelda," nentis Viik.

Tihtipeale tähendab see, et veebist laetakse alla raamatuid, mida sealt tasuta ja autoriõigusi eirates kätte saab. Rektor tunnistas, et meie ametlike ja avalike andmebaaside eesmärk ongi jõuda järele võimaluste osas, et inimene ei peaks tegelema piraatlusega.

Hiljuti käis Viik koos vabariigi presidendi ja Taltechi rektori Tiit Landiga USA-s, kus külastasid Yale'i ülikooli raamatukogu. Seal on suur vaip tekstiga, et ülikooli süda on raamatukogu. Viigi sõnul on ka Yale'is näha samasugust tendentsi: raamatukogu lugemissaal on täis üliõpilasi, kes tulevad sinna arvutitega tööd tegema.

"Ikkagi see trükiste väljastamine on vähikäigul. Miks meil Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus see silma torkab, on see, et me oleme avalik raamatukogu ka. Siin on ülikooli huvid ja avalikkuse huvid natuke nihkes. Raamatukogu valib ülikooli huvide kasuks," tõdes Viik.

Viigi ametiaeg rektorina saab uue aasta esimeses pooles läbi ja ta on teatanud, et ei kandideeri enam. Miks, see on talle endalegi keeruline küsimus, sest amet on justkui ära õpitud ja nüüd võiks seda tulemuslikult teha.

"Ma võtsin kevadel endale kolm niisugust päeva, kus ma istusin maha ja mõtlesin, et ma teen nüüd tabeli plusside ja miinustega, nagu ikka keeruliste otsuste puhul tuleb teha, et kas ma siis tahan või ei taha teha. Ei saanud aru, kirjutasin pikki nimekirju plusside ja miinuste taha, kuni ühel hetkel tabas mind, et ma vastan valele küsimusele. Siis mul tuli meelde see õige küsimus, millele ma vastust otsin: kumba pidi minnes oleks minu elu mulle suurem akadeemiline seiklus? Kumba pidi ma peaksin ennast jälle rohkem elusamana tundma, uutele tuultele vastu seisma?" rääkis Viik, kes enne rektoriametit oli Tallinna Ülikooli kõige suurema üksuse, humanitaarteaduste instituudi direktor.

"Ega need tööd nii erinevad ei ole. Nii et praeguse seisuga tundub, et ma veel ühte vahetust rektorina teha ei taha. Seda ürituste tingimuste loomist ja teiste teenimist selles, et see ülikooli üritus saaks õnnestuda, on nüüd tehtud ka ja võib-olla on nüüd aeg pisut jälle harida oma hinge, sest ega rektori töö kõrvalt aega mitte millessegi süvenemisse üldse ei ole," ütles Viik.

Rektori töö algus oli raske – Viik valiti ametisse vahetult enne koroonakriisi algust.

"Me panime ülikooli kinni, nii et läksime kohe üle kaugtööle ja ma ei näinud mitte ühtegi oma kolleegi terve esimese aasta. Ühtlasi olime selles ennenimetatud finantskriisis, kus ülikoolide finantsolukord oli väga-väga täbar. Võttis aasta, enne kui me valitsuse ja parlamendierakonnaga kokkuleppele jõudsime. Algus oli hästi mägine," meenutas rektor, kes soovib nüüd minna tagasi akadeemilise tõetaotluse juurde.

"Päris kaua aega ei ole Platoni korpust saanud üle vaadata. Sealt algavad kõik küsimused. Me peame need olulised küsimused endale meelde tuletama ja need siis läbi käima."

Viigile meeldib hommikul kodus mõelda läbi kõik need asjad, mida ta ühel või teisel koosolekul öelda tahab.

"Ma ei lähe kohe hommikul ülikooli, ma istun tükk aega kodus, kirjutan ära mingid kirjad, formuleerin mingisugused mõtted ära ja siis poolest hommikust lähen ülikooli, kus algab see koosolekute ja kohtumiste virvarr, aga selleks ajaks on vähemalt paari tunni jagu mõtteid, mis on läbi tunnetatud," rääkis ta.

Viik on pikaaegne Tallinna ülikooli filosoofiaprofessor. Ta on veendunud, et Platonil ja Aristotelesel on kohta ka tänapäeva ülikoolis.

"Ma arvan, et lihtsalt vormid alati muutuvad, aga me ei pääse sellest, et otsida mõtlemise kogemust loovaid sündmusi. Muidugi, kui on uusi tekste, mille abil seda teha, tuleb neid võtta ja samas tuleb neid nende vanade tekstide abil võimendada ja vanade tekstide kohapealt jälle ka uuesti minna. Mida minu meelest ei saa teaduse kogemuse juures teha või mida tuleks vältida on niisugune mõtlemine, et ma õpin ära ühe teadusliku meetodi või sõnavara ja siis hakkavad probleemid minu jaoks lahenema."

"Ma pean alati ära õppima vähemalt mitu teaduslikku sõnavara, need peavad omavahel olema mingisuguses nihkes või konfliktis ja sel juhul, kui sa võtad ette probleemi, näed, kuidas see probleem nüüd selles sõnavaras, selles paradigmas ja kolmandas lahendub erinevalt. Lahenduskäigud on erinevad, heuristilised võtted on erinevad ja minu jaoks on need olnud põhiautorid iga küsimuse puhul, kasvõi sellega, kui mõelda, et mida üks ülikool peaks tegema, siis ma sageli mõtlen nii, et kuidas Platon sellele küsimusele vastaks, kuidas Aristoteles, kuidas Thomas, kuidas Hegel. Nii me saame midagi, mida mulle meeldib nimetada polüfooniliseks mõtlemiseks. Mitte ei tee sellise ühe ülemineku mitteteaduslikust mõtlemisest teaduslikule, vaid saavutame sellise mitmelise kõla ja vot siis otsime oma häält ja oma teed," rääkis Viik.

Viik tõi välja Platoni tõe ideaali, mille järgi võiks eristada teaduslikku mõtet kõikidest veenmistehnikatest ja mõjutusvõtetest, mis tänapäeval laialt levivad.

"Platonil tõe ideaal on midagi sellist, mis on kaunis ja ühtlasi ka ju eetiliselt õige. Seega teaduslik mõtlemine ei peaks andma meile millegi kauni kogemust, vaid tegema meid veel ka eetiliselt õiglasteks inimesteks. Ma ei tea, kuidas selle ideaaliga tänapäeva teadustes jääb, aga ma arvan, et esteetiliselt niisugune kogemus on küll veel juures, aga kas need meie suured mõtlejad, tähtsad mehed ja naised ka kõik nii suured inimesed on, vot see küsimus jääb minu poolt lahtiseks," sõnas rektor.

Kultuurisoovitus. "Minu kultuuri vahekorraga on niimoodi, et mitu aastat pole olnud. Kogen selliseid üksikuid kontserte, mõni raamat satub ette, aga valik on nii juhuslik, et ma ei julge midagi öelda. Aga ma tahaksin oma elust tuua kaks niisugust žanrinäidet, mida ma tõesti kõigile soovitaks ja neid on nii lihtne järgida. Esimene on vähemalt üks luuletus päevas. Võtke raamaturiiulilt, mõni luulekogu teil ikka on, tehke ta mingist kohast lahti ja lugege see üks asi ette. See teine ajarütm, teine teemadering, mis sealt tuleb ja kuidas keel seal ennast avab, et korraks see kogemus sisse lasta kogu selle muu virvarri vahel on päris hea. Teine on peaaegu et reklaam, ma vabandan. Ülikoolis on niisugused asjad nagu mikrokraadid. Tulge hingake seda ülikooliõhku, vaadake, kuidas me seal edeneme," soovitas Tõnu Viik.

Allikas: https://kultuur.err.ee/