Ülle Ernits: rakenduskõrghariduse laiendamine on ühiskonna võimalus

 

Tallinna Tehnikaülikooli rektor Tiit Land kirjutas, et rakenduskõrghariduse laiendamine akadeemilise kõrghariduse arvelt oleks strateegiline viga, kuna rakenduskõrgharidus tegeleb tema sõnul vaid olemasolevate tehnoloogiate kasutamisega, samal ajal kui uusi teadmisi ja tehnoloogiaid saab luua üksnes akadeemiline kõrgharidus.

 

Selline vastandus loob eksliku mulje, justkui piirduks rakenduskõrgkoolide roll kitsalt praktikakeskse õpetamisega ega panustaks riigi konkurentsivõime ja innovatsioonivõimekuse saavutamisse.

Tegelikult näitavad nii tööturu vajadus kui ka rahvusvahelised arengud, et rakenduskõrgharidus ja akadeemiline kõrgharidus ei toimi teineteise arvelt, vaid teineteise tugevdamisel. Ükski majandus ei liigu edasi ainult uute tehnoloogiate loomise ega ka üksnes nende rakendamise kaudu, vaid nende kahe koosmõjul, ehk ka rakendamine eeldab tõenduspõhist lähenemist ja pidevat arendustegevust.

Tööturu ootus oskustel põhineva kõrghariduse järele

Akadeemiline ja rakenduslik kõrgharidus ei peaks omavahel konkureerima, vaid moodustama kõrghariduse süsteemse terviku. Küsimus ei ole ju selles, kumb on olulisem, kas akadeemiline või rakenduskõrgharidus, vaid see, mis on tegelikult ühiskondlik vajadus. Ei tasuks ka alahinnata ja pisendada rakenduskõrghariduse rolli Eesti majanduse järgmisele tasemele viimiseks.

Isegi kui praegused proportsioonid 75/25 räägivad selgelt akadeemilise kõrghariduse kasuks, on tööturu ootus rakendusliku kõrghariduse järele selgelt olemas. Tööviljakuse tõstmiseks vajame hariduses struktuurseid muutusi.

Kas see on just Soome mudel, kus proportsioonid on suhteliselt võrdsed, on küsitav. Kuid püüe struktuurse muutuse järele ei ole üksnes kõrgharidussüsteemi vaid ka tööturu selge vajadus. Rakenduskõrghariduse roll Eesti tuleviku kujundamisel sõltub otsustest, mille nüüd langetame. 

Rakenduskõrgkoolide rolli teadus- ja arendustegevuses ei saa eirata 

Väide, et rakenduskõrgkool üksnes rakendab ülikoolides tehtud teadust kõrgharidusõppes, ja ise uut teadmist ei loo, on selgelt eksitav. Rakenduskõrgkoolidel on küll teistsugune fookus kui ülikoolil, kuid nemadki peavad vastama teadus- ja arendustöö nõuetele ja läbima institutsionaalse akrediteerimise võrdselt ülikoolidega, kus hinnatakse õppetöö kõrval ka teadus- ja arendustegevust. 

Sarnaselt ülikoolile oodatakse ka rakenduskõrgkoolis akadeemiliselt töötajalt õppetöö kõrval teadustöö tegemise võimekust ja tulemusi. Õppejõududel on ametikohtadega seotud teadustegevuse ning paljud kõrgkoolid on aktiivsed rahvusvahelistes koostöövõrgustikes, sh Euroopa Rakenduskõrghariduse Institutsioonide Assotsiatsioonis (EURASHE).

Arvestades rakenduskõrgkooli õppejõudude märkimisväärselt väiksemat teadustööaktiivsust võrreldes ülikooli õppejõududega on selge, et sarnast tulemuslikkust nagu ülikoolides ei saagi oodata ega eeldada. Vaatamata sellele, ei saa teadustöö- ja arendustööd kõrgkooli muudest funktsioonidest lahus hoida, kui me tahame, et väljaõpe oleks tulevikku suunatud ja vastaks kaasaegse ühiskonna ootustele ja vajadustele. 

Nõudlusest lähtuv ja väljakutsepõhine teadustöö

Rakenduskõrgkoolide teadus- ja arendustegevus on probleemipõhine ja otseselt seotud konkreetsete ühiskondlike väljakutsetega.

Kui haridus on oma olemuselt inertne ja reageerib aeglaselt tööturu suhtes, siis rakenduskõrgkoolide teadus- ja arendustegevus võib mängida olulist rolli nii riigi konkurentsivõime kui ka innovatsioonivõimekuse saavutamisel. Lisandväärtusena suurendab see koostööd akadeemilise maailma ja ettevõtluse vahel, mis on teadaolev lõhe just ülikoolidel. 

Lisaks on rakenduskõrgkoolide uurimistööd sageli interdistsiplinaarsed, kaasatakse kogukondi ning tulemusi levitatakse kohtades kuhu traditsiooniline akadeemiline teadustöö ei jõua. Seega rakenduskõrgkoolid aitavad oma tegevuste kaudu muuta teadmiste loomise ja teadustöö tulemused kättesaadavamaks, arusaadavamaks ja kasulikumaks kogu ühiskonnale.

Milline on meie võimalus?

Oleme Euroopa rakenduskõrgkoolidele arengus järgi jõudnud ja enamasti ka vana Euroopa rakenduskõrgkoolidega võrreldavad. Just nimelt enamasti, sest meie rakenduskõrgkoolide teadus ja arendustegevus on jõudnud faasi, kus taas hakkame Euroopast maha jääma.

Põhjus ei ole meie rakenduskõrgkoolide suutmatus või motivatsiooni puudus. Kaugel sellest. Oleme jõudnud teelahkmele, kus meil on kaks võimalust: esimene on areneda sarnaselt Euroopa kõrgkoolidega, mille tunnuseks on doktoriõpe. Seejuures mitmed neist on juba alustanud vastavaid pilootprogramme või kavandavad laiendada oma doktorikraadi süsteemi rakenduskõrgkoolidele.

Teine võimalus on Eesti oma tee ehk jätkata viisil, et meie kõrgeim akadeemiline panus on magistriõpe. Magistriõpe Eesti rakenduskõrgkoolides on juba tavapärane ja toimiv praktika. Kas meile sellest piisab?

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas rõhutab doktoriõppe mahu suurendamise vajadust akadeemilistest ülikoolides, kuid miks mitte tuua diskussiooni ka rakenduskõrgkoolide mõõde. Seda enam, et Kaitseväe Akadeemia on juba edukalt läbinud Teadusagentuuri teadus- ja arendustegevuse evalveerimise ning nii mõnigi teine rakenduskõrgkool on võtnud sama sihi.

Meil on põhjust muretseda nii teadlaste järelkasvu kui ka doktorikraadiga spetsialistide vähesuse pärast.

Eesti Teadusagentuuri andmete kohaselt (Eesti Teadus 2025) doktoriõppe katkestajate arv on olnud aastaid oluliselt suurem kui lõpetajate arv. Viimasel kahel aastal on trend küll muutunud ja lõpetajate arv ca üheksa protsenti suurem katkestajatest, kuid see ei ole kaugeltki mitte piisav. Lisaks on oluliselt kasvanud doktoriõppe lõpetanud välismaiste lõpetajate osakaal, kes lähevad Eestist lõpetamise järgselt ära.

Ilmselgelt tuleb panustada välismaiste doktorantide kui ka doktorikraadi omandanute tõhusamasse lõimimisse. Kuid ka see ei ole piisav. Doktorite põud võib olla aga just rakenduskõrgkoolide võimalus. Kui see mõte tundub veel võõras, siis ei tasu seda siiski kohe maha kanda.

Rakenduskõrghariduse laiendamine akadeemilise kõrghariduse arvelt ei ole strateegiline viga, vaid võimalus luua tugev alus ühiskonna arengule.

Allikas: https://www.err.ee/