UURING | Vaid 12% Eesti töötajatest tunneb, et nende tööandja toetab neuroerinevusi piisavalt
ATH-ga inimesed on tihti suurepärased loovmõtlejad ja kriisilahendajad, kuid nad vajavad keskkonda, mis ei kurnaks nende tähelepanuressurssi. Autistid toovad sageli töökeskkonda sügava keskendumisvõime, täpsuse ja süsteemse mõtlemise, kuid nad toimivad kõige paremini läbipaistvate ootuste ja selge suhtluse kontekstis.
23.03.2026
Värskest uuringust selgub murettekitav olukord Eesti töökultuuris: vaid kümnendik töötajatest leiab, et nende tööandja panustab neuroerinevate inimeste toetamisse piisavalt. Samal ajal kogeb valdav enamus tööl stressi ning ootab tööandjalt anonüümset vaimse tervise tuge.
Uuringu kohaselt on Eesti tööandjate valmisolek toetada neuroerinevaid – näiteks autiste, ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) või düsleksiaga – töötajaid murettekitavalt madal. Vaid 12,2% vastajatest leiab, et nende töökohal panustatakse neuromitmekesisuse valdkonda piisavalt või väga palju (vastavalt 7,8% ja 4,4%).
Seevastu ligi kolmandik (28,7%) märgib, et nende tööandja ei tee neuroerinevuste toetamiseks mingeid jõupingutusi ning veerand töötajatest (24,3%) on teemast täielikus infosulus, oskamata öelda, kas mingeid meetmeid üldse rakendatakse.
If Kindlustuse Baltikumi mitmekesisuse valdkonna juht ja neuromitmekesisuse ekspert Mari Ahnefer tõdeb, et uuringu tulemused peegeldavad suurt tühimikku Eesti juhtimiskultuuris.
„See, et vaid 12% töötajatest tunneb reaalset tuge, on selge ohumärk. Me räägime sageli innovatsioonist, kuid uuring näitab, et neuroerinevad inimesed on jäetud üksi. See on suur kaotus Eesti majandusele,“ ütleb Ahnefer.
„Näiteks ATH-ga inimesed on tihti suurepärased loovmõtlejad ja kriisilahendajad, kuid nad vajavad keskkonda, mis ei kurnaks nende tähelepanuressurssi. Autistid toovad sageli töökeskkonda sügava keskendumisvõime, täpsuse ja süsteemse mõtlemise, kuid nad toimivad kõige paremini läbipaistvate ootuste ja selge suhtluse kontekstis. Tänapäeval me teame, et erinevad töötajad vajavad erinevaid tingimusi, et optimaalselt panustada. Kui me ei kohane, kaotame oma andekaimad töötajad läbipõlemisele,“ nendib Ahnefer.
Ahneferi sõnul on Eestis täiskasvanute ATH ja autismi diagnooside arv viimastel aastatel hüppeliselt tõusnud. See tähendab, et suur osa töötajatest, keda peetakse hajameelseteks, probleemseks või muul moel töökeskkonda raskemini sulanduvateks, on tegelikult lihtsalt toetuseta neuroerinevad, kes on tihti ülimalt võimekad ja andekad, kuid ebasobivate töötingimuste tõttu ei saa nad oma potentsiaali täiel määral rakendada. „Tööandja roll on pakkuda kohandusi – olgu selleks vaikne tööruum, paindlik aeg või kirjalikud juhised – et kõik inimesed saaksid oma oskusi ja tugevusi maksimaalselt rakendada,“ lisab ta.
Noorem põlvkond ootab anonüümset abi
Ehkki süsteemne tugi jääb napiks, on eestlaste huvi vaimse tervise teenuste vastu suur. Kui tööandja pakuks tasuta ja anonüümset nõustamist, kasutaks seda tõenäoliselt 45,7% töötajatest.
Eriti avatud on sellisele toetusele noorem põlvkond (18–24-aastased), kellest kolmandik kasutaks anonüümset abi esimesel võimalusel. „Noored ei pelga abi küsida, kuid nad eeldavad konfidentsiaalsust ja professionaalsust. See on standard, kuhu poole Eesti ettevõtted peavad liikuma,“ märgib Ahnefer.
Vajadust süsteemse toe järele rõhutab ka üldine stressitase: vaid 6,2% Eesti töötajatest väidab, et nad ei koge tööl kunagi stressi.
Uuringu viis If Kindlustuse tellimusel läbi KOG Instituut 2026. aasta veebruaris. Küsitlus on osa regulaarsest sotsiaalmajanduslikust seirest, mis kaardistab Eesti, Läti ja Leedu elanikkonna hoiakuid riskide, tervise ja töökeskkonna suhtes. Eestis osales uuringus 1006 vastajat ning tulemused on esinduslikud vastavalt rahvastiku koosseisule.
Paljud ATHga inimesed suudavad sundida end kohanduma sotsiaalsete normidega ja täita ära rollid, mida ümbritsevad neilt ootavad, et mitte saada hukkamõistu osaliseks või olla tõrjutud. Nad suudavad jätta väliselt ka mulje, et kõik on hästi, ent sageli tuleb see suure sisemise energiakuluga. Neuroteaduslikust ja vaimse tervise vaatenurgast on sel puhul tegu maskimisega – nähtusega, kus inimene surub alla oma loomupärased vajadused ja reaktsioonid, et vastata välistele ootustele.Maskimine võib lühiajaliselt aidata end ülesannetest läbi suruda, aga pikaajaliselt tekitab neuroloogilist ebakõla – olukorda, kus inimene tegutseb vastuolus iseenda tegeliku seisundi, vajaduste ja tööviisidega. See viib sageli kroonilise väsimuse, ärevuse, motivatsioonilanguse ja isegi läbipõlemiseni.
ATHga inimestel töötab hoopis paremini lähenemine, kus tööd tehakse kooskõlas oma energiataseme, rõõmu ja loomupärase motivatsiooniga, mitte sundides end sobima kellegi teise kujutluspilti. Autentsus ei tähenda mugavustsoonis püsimist, vaid targalt oma töö- ja elukorralduse kujundamist, mis toetab neuroloogilist toimimist.
Meie vaimne ja füüsiline keha toimivad koos – kui me ei ole kontaktis oma sisemiste ressursside ja seisundiga, annab keha lõpuks märku kas stressisümptomite, unehäirete või muude probleemide kaudu. Uuringud näitavad, et ATHga inimestel on sageli raskusi tähelepanu hoidmise, impulsiivsuse kontrolli ja ajaplaneerimisega, kuid samas on neil tihti tugevad loovus- ja probleemilahendusvõimed. Hea uudis? On täiesti võimalik õppida, kuidas oma aju toetada, mõista selle tööd ning jõuda tulemusteni enda moodi, kasutades teaduspõhiseid strateegiaid ja praktilisi tööriistu.
Allikas: https://tervispluss.delfi.ee/