Rohelised, värskelt pestud bussid Tallinna Mustamäe linnaosa lõpp-peatuses on valmis teele asuma. Ühe bussi uksed avanevad ja sealt kostab helisev hääl.
Ukrainast pärit juuksur hakkas Tallinnas bussijuhiks: «Sulgen uksed kahjutundega. Minu jaoks on nii tähtis olla kasulik!»
01.05.2026
Enne 24. veebruari 2022. aastal ei olnud Olenal erilist sõidukogemust. Ei olnud ka sõja eest põgenemise kogemust. Sel päeval pöörati tema elu pea peale. Ta kogus kokku oma naissugulased ja lapsed, istus rooli ja sõitis sireenide huilates läbi terve Ukraina, jättes selja taha kodu ja harjumuspärase elu.
«Saame tuttavaks, mina olen Lena,» ütleb tumedajuukseline naine laialt naeratades ja lisab siis uhkelt: «Bussijuht!»
Olena Polišuk on neljakümneaastane. Moodne maniküür, lühike stiilne soeng. Tallinna bussipargi töövorm sobib talle ja ta tunnetab seda: hoiab selja sirge, poseerib fotograafile enesekindlalt. Mustad prilliraamid lisavad välimusele rangust, kuid naeratus pehmendab näojooni.
Veetsime Olenaga mitu tundi nii tööl kui ka tema kodus. Peaaegu kogu aeg viskas ta nalja ja naeris, isegi kui jutt läks keerulistele aegadele.
«Iseloom on selline,» kehitab ta õlgu. «Ma ei oska kurb olla ja tean alati, et kui halb ka ei oleks, läheb kindlasti ka heaks. Muide, ma tõin sõbranna depressioonist välja. Ta oli meeleheitel, kui me Eestisse sattusime. Aga me jalutasime temaga palju Männi pargis ja ma vatrasin lakkamatult, rääkisin oma muredest ja rõõmudest ning ta sai mõtted mujale. Nii ta unustaski kurvastamise ära.»
Cappuccino ja Ukraina raadio
Olena elab bussipargist kiviviske kaugusel. Tema sõnul on see üks peamisi mugavusi, viis minutit kiiret kõndi ja oledki tööl.
Üheksakorruselise maja kahetoalise korteri uks avaneb ja meid tervitab värskete küpsetiste lõhn. Lävele ilmub Olena noorem tütar, viieaastane Lana. Suurte tõsiste silmadega tüdruk tundub oma vanusest vanem ja näitab asjalikult, kuhu üleriided riputada. Lana räägib segamini vene ja ukraina keeles.
«Kodus räägime temaga ainult ukraina keeles, aga lasteaias räägib ta lastega vene keeles,» selgitab Olena ja kutsub kohe lauda: «Mul on vaba päev, keetsin kapsasuppi, küpsetasin pirukat.»
Seda Mustamäe korterit üürib pere juba mitmendat aastat. Siin on hubane: lilled laual, seintel perepildid. Kui lähen vannituppa käsi pesema, võpatan üllatusest: koos valgusega hakkab valjult mängima Ukraina raadio.
«Kas soovite teed või äkki cappuccino’t?» hüüab perenaine köögist rõhutatult itaaliapäraselt.
Olenale meeldib kohvimasin väga. Tallinnas on tal selline luksus, mida kodumaal polnud. Tõsi, kohvi teeb ta ainult külalistele, ise ei joo vererõhu tõttu.
Olena abikaasa on ehitaja, ta töötas Eestis juba enne Ukrainas alanud täiemahulist sõda. Praegu on ta tööl. Vanemat tütart, 19-aastast Valeriat ei kohanud me samuti: aasta tagasi otsustas ta iseseisvalt elama hakata ja kolis vanemate juurest ära.
«Ma poleks kunagi uskunud, et minust, hariduselt juuksurist, saab bussijuht,» alustab Olena oma lugu, paludes meil laua taha istuda. «Tegelikult poleks ma kunagi arvanud, et me hakkame elama Eestis. Kuigi abikaasa töötas juba siis siin ja tõi meile raha.»
Esimene plahvatus
Päeval, mil Ukrainas algas sõda, hakkasid suurtes linnades tanklatesse tekkima järjekorrad – üle kolme liitri auto kohta ei antud.
«Me elasime Šargorodi alevis, 80 kilomeetri kaugusel Vinnõtsjast, ja meile lähimas tanklas järjekordi polnud. 24. veebruari hommikul tankisin igaks juhuks paagi täis,» meenutab Olena. «Aga terve päev kahtlesin, kas jääme paigale ja ootame isa koju või sõidame lastega tema juurde.»
Õhtul kuulis Olena esimest plahvatust.
«See pauk oli kaugel, meist kaugemal – seal oli sõjaväeladu. Ilmselt sellele pihta saadigi,» meenutab Olena. «Ma olin majas, kuulsin seda heli… ja just see tegi mind kaineks. Kõik, kogun lähedased kokku ja sõidan minema!»
Nii otsustas Olena sõita oma kahe tütre, poolteise- ja 15-aastasega, Eestisse abikaasa juurde.
«Minu vanem õde tuli Vinnõtsjast oma kahe lapsega: üks oli üheksane, teine polnud veel aastanegi. Ma käskisin tal tulla… Mul tõusevad siiani ihukarvad püsti, kui seda õhtut meenutan,» ütleb Olena, hoides endal kätega ümbert kinni. «Kuna meil oli seitsmekohaline auto, otsustasime tee peal kaasa võtta 22-aastase õetütre koos imikuga ja tema ämma. Lõpuks oli meid autos neli naist ja viis last.»
«Kirikuõpetaja jookseb ja vehib kätega…»
Olena lubas kaasa võtta ainult kõige vajalikuma – ühe kohvri inimese kohta. Rohkem ruumi pagasiruumis polnud. «Vanem tütar tunnistas hiljem, et ei võtnud pakkimist tõsiselt: talle, nagu kõigile toona, tundus, et kahe nädala pärast tuleme tagasi,» ütleb Olena.
25. veebruari varahommikul olid asjad pakitud. «Ärkasime õega üles ja ma ütlen talle: «Noh, Olja, lähme?» Aga tema: «Ma ei tea…» ja hakkab nutma, sest tema mees pidi Ukrainasse jääma…» Olena vaikib hetkeks ja pöörab pea kõrvale, püüdes emotsioonidega toime tulla.
Paus venib. Siis jätkab ta: «Ma arvasin, et ei hakka nutma, ausalt…»
Olena ei kartnud teed ega pommitamist, vaid seda, et tal polnud peaaegu mingit sõidukogemust. Elukutselt on ta juuksur ja töötas enne noorema tütre sündi müüjana.
«Luba mul oli, aga sõitsin harva ja ainult maapiirkonnas, ilma valgusfooride ja teekattemärgistuseta. Mul polnud peaaegu mingit sõidukogemust,» räägib Olena. «Ja nüüd me sõidame läbi Ukraina, läbi linnade, ja ma lihtsalt orienteerun tunde järgi. Vinnõtsja ja Šargorodi vahel on väike linnake, sinna sõitsime õetütrele järele.»
Just seda hetke meenutab Olena kui kaadrit apokalüptilisest filmist. Ta sõitis koos õe ja lastega kiriku juurde. Õetütar ootas neid lapsevankriga täiesti tühjal tänaval. Autos mängis valjult muusika.
Ja äkki nägi Olena, kuidas kirikust jookseb välja kirikuõpetaja ja vehib meeleheitlikult kätega. «Keerasin raadio vaiksemaks, avasin akna ja kuulsin, kuidas sireen undab. Ja tema karjus: «Õhuhäire! Kõik kiiresti kirikusse!»» meenutab Olena.
«Õetütar on paanikas, õde autos samuti. Ja sel hetkel ma mõistsin: kui ma nüüd annan hirmule järele, siis on kõik. Ja ma karjusin: «Me ei hakka kirikusse peitu pugema, me sõidame ära!»
See oli hetkega tehtud otsus. Olena ei mõista siiani, kuidas tal õnnestus ühe hetkega lükata lapsevanker juba niigi ülerahvastatud autosse, istuda rooli, vajutada gaasi, ja kihutada õhuhäire sireenide saatel minema.
Kõik magavad, aga sõita on vaja
Olena pidi vastu pidama Poolani, seal ootas teda abikaasa. Õele, õetütardele ja ämmale oli see lõpp-peatus. Olena meenutab, et kõige raskem oli see, et piirini oli tema ainus juht.
«Ma tahtsin kogu aeg magada,» meenutab Olena. «Öösel magasid autos kõik, aga mina pidin sõitma. Peatusin viieks minutiks, lasin seljatoe alla ja sulgesin silmad, et end natukenegi koguda. Tundsin, et hakkan siksakitades sõitma ja kartsin roolis magama jääda.»
Teel peatusid nad väikese hotelli juures – koht tundus olevat turvaline. Kuid vabu tube polnud. Ukraina sõdurid soovitasid neil ööbida autos ja lubasid, et valvavad nende und. Olena lülitas kergendatult mootori välja, kuid kuulis välja astudes undamist. Küsimuse peale, kus asub lähim lennujaam, sõjaväelased noogutasid: see asus kohe metsatuka taga. Olena hüppas tagasi autosse.
«Siis rünnati esmajärjekorras lennuvälju. Oli hirmus sinna jääda,» selgitab ta.
Ukraina-Poola piiril veetsid nad neli päeva. Kilomeetrite pikkused järjekorrad venisid, inimestele jagati sooja toitu.
«Lapsed sõid, aga meie, täiskasvanud, püüdsime mitte süüa, et mitte liiga tihti tualetti minna – sellist luksust me endale teel lubada ei saanud,» naeratab Olena kohmetult.
Ta tunnistab, et täiskasvanutele oli pagemine suur stress, kuid nad püüdsid jääda rahulikuks, et lapsed tajuksid teekonda kui seiklust. Ja see õnnestus – autos ei olnud pisaraid ega hüsteeriat.
Lörtsine märts ja uus elu
Eestisse jõudis Olena 5. märtsil. Igal pool oli lörtsi, tibutas vihma ja sadas lund.
«Nädal aega pärast reisi toibusin. Ja alles siin, juba vaikuses, jõudis mulle tõeliselt kohale see teekond, mille olime läbinud,» ütleb ta. «Jumal tänatud, me ei näinud seda, mida nägid meie kaasmaalased Ukraina territooriumil: me sõitsime kohe ära. Aga ausalt, esialgu võpatasin ka mina lennukimüra peale.»
Olena ei osanud seletada, miks ta lennukitele nõnda reageeris. «Kuuled lennukit ja sees tõmbub kõik krampi. Ja siis tabad end mõttelt: ei, need on lihtsalt reisilennukid, nad lendavad siin, järelikult ei juhtu midagi…» ütleb ta.
See, kuidas neid Eestis vastu võeti, üllatas ukrainlannat. Abikaasa ülemus rääkis tuttavatele, et tema töölise juurde on tulemas naine lastega ja neil on abi vaja.
«Meile toodi kohe lapsevanker, mänguaedik, söögitool, umbes kakskümmend kotti asjadega: riided, tekid, nõud,» räägib Olena. «Kui me üürikorterisse sisse kolisime, oli seal juba kõik olemas: toiduained, tualettpaber, tangained, õli, puuviljad, lastele maiustused. See on väärtuslik, kui alustad nullist ja sind niimoodi toetatakse.»
Nädal järgnes nädalale ja pere harjus tasapisi uue eluga. Sel ajal kui abikaasa töötas, otsis Olena suhtlusringkonda. «Üks tüdruk lõi ukrainlaste kogukonna. Kohtusime kohvikutes, suhtlesime, jalutasime lastega,» räägib ta.
Bussiroolis
Olena ei tahtnud Lanat pooleteiseaastaselt lasteaeda panna. Tuttavate kaudu leidis ta eesti pere, kes vajas majapidamises abi ja oli valmis selle eest maksma.
«Käisime seal Lanaga – ma tegin süüa, koristasin, aitasin neid lastega. Neil oli vanem tütar Lanaga ühevanune ja noorem kuu vanune. Eestlased on väga head inimesed. Suhtlesin nendega vigases inglise keeles, vene keeles ja viibetega. Piinlik,» meenutab Olena naerdes. «Aga perenaine Linda oli alati lahke ja ütleb siiani: ma suhtlen Lenaga Lena keeles.»
Tallinnas sisse elanud, registreeris Olena end FIEks ning hakkas kortereid ja maju koristama. Töö andis stabiilse sissetuleku, kuid ajapikku hakkas rutiin väsitama.
Mõtte elukutset vahetada andis sõbranna, kes asus sel ajal tööle Tallinna Linnatransporti (TLT). Sinna oli tööle läinud teisigi ukrainlasi Odessast, Kiievist, Hersonist, oli ka kohalikke ukraina juurtega töötajaid.
«Bussi juhtida oli mu sõbranna lapsepõlveunistus. Jõime teed ja ta rääkis sellest nii inspireerivalt. Järgmisel päeval panin oma ettevõtluskonto kinni,» naerab Olena.
Ta läks töötukassasse ja teatas oma soovist: «Mul on plaan! Aidake mind kursustega. Need ei ole odavad, aga ma tasun need ära. Tahan saada bussijuhiks!»
Olena sihikindlus hämmastas konsultanti ja juba kahe nädala pärast pakuti talle koolitust.
«Kallis, sa tegid selle ära!»
Olena meenutab päeva, mil ta bussijuhi kursuse lõpetas. Kohe pärast eksamit helistas ta lähedastele: «Ma tegin ära!»
Eksamit võttis vastu range instruktor, kelle juures Olena sõnul saab esimesel katsel läbi vaid umbes kümme protsenti õpilasi. «Aga mina tegin kohe ära!» ütleb ta uhkusega.
Värske bussijuht naasis koju õnnelikuna, plaaniga valmistada midagi maitsvat. Tal oli tõeline pidupäevatunne, aga kodus ei olnud kedagi.
Köögis oli pime. Laual oli mingi siluett. Tuld põlema pannes nägi Olena suurt kimpu valgeid roose. «Ja seal oli veel see pilt,» näitab ta kollaaži. Pildil on naine rohelise bussi roolis, üleval ingliskeelne kiri: «Kallis, sa tegid selle ära, palju õnne!»
«Selle tegi abikaasa arvutis. Ta mõtles kõik peensusteni läbi: minu nimi bussi numbrimärgil, bussi numbriks sünnikuupäev. Ühesõnaga nägi väga palju vaeva,» ütleb Olena liigutatult.
«Tahan kurki, aga… килограмм огурчиков, пожалуйста!»
Eestisse saabudes tekitasid moodsad rohelised bussid Olenas peaaegu lapselikku vaimustust. Ta näitas neid tütrele ja ütles eesti keeles: «See on roheline buss.»
«Kui ise bussi istusin, vaatasin alati juhte. Nad on Tallinnas nii korralikud, vormis,» meenutab Olena, kes nüüd naeratades oma TLT vormilipsu kohendab.
«Inimesed sisenevad, väljuvad, ja ma tunnen, et teen midagi tähtsat – vean neid tööle, arsti juurde. Vahel on isegi kahju, kui peatuses ei tule keegi peale. Ja ma sulgen uksed kahetsusega. Mulle on nii tähtis olla kasulik,» ütleb Olena.
Eesti keel on tööl kohustuslik, kuid Olenale ei ole see ainult nõue. «Ma õpin ennekõike enda pärast,» ütleb ta. «Reisijad küsivad eesti keeles, kas ma sõidan teatud kohta, milline on lõpp-peatus. Peab reageerima. Kui räägitakse aeglaselt, saan aru ja vastan.»
Hiljuti juhtus naljakas lugu: «Poiss jooksis bussi juurde, tahtis sisse saada, aga ma olin juba vahetuse lõpetanud. Ma ütlesin: «Vabandage, ma lõpp!» – mitte päris õigesti, aga ta sai aru. Vabandas eesti keeles ja lahkus.»
Olena tunnistab, et eesti keel ei ole talle kerge. See meeldib kõla poolest, kuid erineb tugevalt slaavi keeltest. Eriti rasked on käändelõpud ja sõnade hääldus.
«Ma läbisin A1 kursused kaks korda. Töövestlusel tegin nalja: mul on juba kaks A1 – võib võrdsustada A2ga! Tulevane ülemus hindas nalja, hakkas esitama lihtsaid küsimusi, ma vastasin. Ta oli üllatunud ja ütles: tõepoolest peaaegu A2,» räägib Olena naerdes.
Ka igapäevaelus püüab ta eesti keelt kasutada. Läheb turule ja mõtleb: «Võtan end kokku ja ütlen eesti keeles: tere, palun üks kilo kurki!»
Astub leti ette. Müüja talle: «Tere!»
Olena: «Tere!» Ja edasi automaatselt vene keeles: «Килограмм огурчиков, пожалуйста!»
Nii naljakas kui ka kurb: peas on kõik eesti keeles valmis, kuid viimasel hetkel lipsab harjumuspärane keel üle huulte. «Seda tõrget ei ole veel suutnud ületada,» ohkab Olena.
Kuidas Lana Labubuga rääkima hakkas
Olena vanem tütar, 19-aastane Valeria elab eraldi ja töötab ettekandjana. Eestis lõpetas ta Ukraina lastele mõeldud Vabaduse Kooli. Kohaneda ei olnud lihtne: uus riik, keel, klassikaaslased – kõik see tuli teismeeas läbi elada. Tüdruk igatses Ukrainasse jäänud sõprade järele.
Olena püüdis tütart toetada nii palju kui võimalik. «Ma leidsin talle sõbranna Facebooki grupi «Украинки в Эстонии» (ukrainlannad Eestis) kaudu. Me ei jätnud ühtegi üritust vahele, käisime nii ise kui ka lastega,» räägib ta.
Praegu valmistub Valeria rahvusvaheliseks inglise keele eksamiks ja kaalub, kas õppida Eestis või välismaal. «Ta tahtis saada politseinikuks, kuid seal on kõrged keele ja elamisloa nõuded,» selgitab Olena.
Perekond on endiselt põgenikustaatuses ja pikendab seda regulaarselt. Olena plaanides on sooritada A2-taseme eksam ja saada ajutine elamisluba.
Noorem tütar Lana käib keelekümbluslasteaias. Seal räägitakse lastega eesti keeles, vajaduse korral selgitatakse vene keeles.
«Valmistume kooliks, käime eesti keele tunnis. Ta teab juba puuvilju, loomi, värve, puid,» ütleb Olena.
Sel talvel sattus Lana haiglasse ja sinna tuli laste toetuseks Labubu kostüümis tüdruk, kes suhtles nendega eesti keeles. Lana ei kohkunud: läks ligi ja ütles: «Mul on kodus viis Labubut, aga sellist värvi nagu sina ei ole.»
«Eesti keeles, kujutate ette! Ma olin nii rõõmus,» hüüatab Olena.
Kala «euroopalikult»
Olena räägib, et pere ei saa enam riigilt abi. Nii tema kui ka abikaasa töötavad ametlikult, maksavad makse ja elatavad end ise.
Esimestel kuudel pärast kolimist said nad mitu korda toidupakke ja abi eluaseme esimese sissemaksega. «See oli kõik. Hiljem pakuti veel abi, aga meil oli juba ebamugav seda vastu võtta,» tunnistab Olena. «Me mõlemad töötame. Hea, et on olemas ravikindlustus.»
«Vahel teeme õhtusöögiks punast kala koorekastmes. Kodus oli see pidupäevarõõm, kord aastas. Aga nüüd on see euroopaliku elu osa,» naerab ta.
Ja siiski igatseb Olena Ukrainasse jäänud sõprade järele ja tahab oma kodu.
«Unistus on elada majas, mitte korteris. Korter on nagu karp, aga majas saab laps terve päeva õues olla, saab midagi istutada. Ukrainas alustasime oma majas remonti, plaanisime lehtlat, lastemaja, liivakasti, kiikesid… Aga praegu elavad seal ohupiirkonnast tulnud inimesed – anname seda üürile kommunaalmaksete eest,» ütleb ta.