Natalie Mets: noorte töötus ei vähene iseenesest

09.08.2026

Kutseharidus peab olema Eesti noore jaoks teadlik ja väärtustatud valik, mitte varuvariant neile, kes ülikooli ei pääsenud. Selleks on vaja tihedamat koostööd tööandjatega, rohkem praktikakohti ja suuremat ühiskondlikku lugupidamist oskustöö vastu, kirjutab Natalie Mets.

Eesti noorte töötuse määr on viimaste aastate kõrgeim, 18,2 protsenti. Aina enam peaksime aga muret tundma ka nende noorte pärast, kes ei õpi, ei tööta ega osale ühelgi koolitusel (nn NEET-rühm). Nimelt kuulub Eestis NEET-rühma ligikaudu iga kümnes 15–26-aastane noor.

Sageli püütakse Eesti probleeme seletada meie väikese rahvaarvuga. Ometi kasvab noorte töötus ka palju suuremates riikides. Seega ei peitu probleemi juur selles, et eestlasi on vähe. Tööturg on kiiresti muutunud ning esimese võimaluse saamine on noorte jaoks järjest keerulisem. Tööta ei jää enam ainult need, kes ei taha töötada – üha sagedamini ei leia tööd ka need noored, kes tööotsingutega aktiivselt tegelevad.

Mis peitub aga nende arvude taga? Noor, kes ei õpi ega tööta, jääb paraku ühiskonna äärealale. Tegevusetusest saavad kiiresti üksildus ja kapseldumine. Päevad mööduvad arvutiekraani taga ning – nagu teab ilmselt igaüks, kes on pikemat aega edutult tööd otsinud –usk iseendasse ja sellesse, et tööturul on talle koht, kaob kiirelt. Mida kauemaks noor jääb rakenduseta, seda keerulisem on tal hiljem tööturule siseneda.

Selle taustal oli eriti nördimust tekitav kuulda Tallinna haridusvaldkonna abilinnapea Andrei Kante põhjendust Tallinna tehnoloogiakolledži vähese populaarsuse kohta tüdrukute seas. Tema hinnangul seisneb probleem selles, et kolledžis ei ole piisavalt õppekavasid, mis tüdrukutele huvi pakuksid. Õnneks lükkasid kolledži esindajad selle seisukoha kohe ümber, öeldes, et selline mõtteviis on iganenud ja ühiskonnale kahjulik.

Kui võimul olev poliitik ütleb sisuliselt, et tehnoloogiaerialad ei olegi tüdrukutele mõeldud ning neile tuleks luua sobivamaid õppekavasid, siis kinnistab ta täpselt neid stereotüüpe, millest Eesti peaks olema praeguseks juba ammu loobunud. Abilinnapea sõnade läbi on Tallinna sõnum, et poistele on mõeldud kõrgema palga ja paremate karjäärivõimalustega ametid – insener, mehhaanik või IT-spetsialist –, tüdrukud aga peaksid valima teeninduse, hoolduse või muud traditsiooniliselt madalamalt tasustatud erialad, mis neid rohkem "huvitama" peaks.

Selline mõtteviis on poistele sama kahjulik kui tüdrukutele. Kui poiss soovib õppida näiteks alushariduse õpetajaks, tegevusterapeudiks, logopeediks või õeks, võib lõpliku otsuse tegemine takerduda eelarvamustesse ja valehäbisse. Selle kohta on rohkelt teadusuuringuid ning sama järelduseni on jõudnud ka OECD: arusaamad sellest, millised ametid on "naiste" või "meeste" omad, mõjutavad otseselt noorte erialavalikuid.

Ometi vajavad just eelmainitud valdkonnad rohkem mehi. Lapsed võidavad sellest, kui lasteaedades ja koolides töötavad mõlemast soost õpetajad. Mitmekesisusest on võita igal valdkonnal.

On ameteid, kus bioloogilised erinevused võivad keskmiselt anda ühele soole eelise, näiteks absoluutsel tipptasemel jõualadel või kõige raskemates füüsilistes ülesannetes. Enamik tänapäeva ametitest eeldab aga teadmisi, koostööoskust, loovust ja pühendumist, mitte kivide tõstmist.

Ajal, mil tehisintellekt muudab paratamatult töötamise olemust ja mõjutab peaaegu kõiki ameteid, peaksid poliitikud edastama hoopis teistsuguseid sõnumeid. Primitiivse ametite "naiste" ja "meeste" töödeks jagamise asemel tuleb teha kõik selleks, et iga noor omandaks oskused, mis aitavad kiiresti muutuvas maailmas kohaneda.

Edu saadab neid, kes oskavad tehnoloogiat kasutada, uusi oskusi omandada, eri valdkondi omavahel siduda ja kriitiliselt mõelda. Me ei saa endale lubada, et juba koolis jäetakse osale noortest mulje, nagu poleks osa võimalusi lihtsalt nende jaoks.

Praegust olukorda aitab lahendada ainult süsteemne muutus. Kutseharidus peab olema Eesti noore jaoks teadlik ja väärtustatud valik, mitte varuvariant neile, kes ülikooli ei pääsenud. Selleks on vaja tihedamat koostööd tööandjatega, rohkem praktikakohti ja suuremat ühiskondlikku lugupidamist oskustöö vastu.

Samal ajal tuleb muuta noore inimese palkamine tööandjale atraktiivsemaks. Ühe võimalusena võiks kaaluda noorte tööjõu maksukoormuse vähendamist tööandjale, et esimese töökoha pakkumine oleks ettevõtjale väiksema riskiga.

Õige samm oli ka riigikogu otsus lubada alkoholi serveerida alates 16. eluaastast, kuid sellest üksi ei piisa noorte tööturuväljavaadete parandamiseks. Vaja on laiemat paketti, mis toetaks noorte haridusteed ja tööturule jõudmist.

Näiteks võiks muuta paindlikumaks kõrghariduse, et lapsevanematel oleks võimalik õppida tasuta ka osakoormusega ning lapse sünd ei tähendaks haridustee katkemist ega rahalist karistust. Avalik sektor, mis on üks Eesti suurimaid tööandjaid, võiks omalt poolt käivitada pilootprogrammi, mis looks rohkem esimese töökoha võimalusi just noortele.

Noorte töötus ei vähene iseenesest, selleks on vaja poliitilisi otsuseid, mis avardavad noorte võimalusi, olgu siis hariduses või esimese töökoha saamisel, ning aitavad murda aegunud arusaamu selle kohta, millised valikud on noortele "õiged".

Allikas: https://www.err.ee/