Analüüs. Mida idavirumaalased ise tulevikult ootavad?

04.08.2026

Ligi pooled Ida-Virumaa noored kavatsevad kodumaakonnast lahkuda, otsides mujalt paremaid haridus- ja töövõimalusi. Väljavoolu peataks teadlaste sõnul läbimõeldud stardipakett, mis seob sujuvalt kutseõppe, esimese töökoha ja iseseisva eluaseme hankimise.

Tartu Ülikooli ühiskonnateadlaste eestvedamisel toimus käesoleva aasta alguses suur Ida-Virumaa elanike küsitlus, et saada aimu inimeste tulevikuootustest ja muredest. Järgnevalt toome välja mõned nopped teemadest, mis on maakonna tuleviku kujundamisel olulised, ja võiks eelseisvatel valimistel maakonna elanikke kõnetada soovivatel erakondadel meeles olla, kirjutavad Triin Vihalemm, Avo Trumm, Margit Keller, Jaana Toomik ja Hans Orru.

Selle aasta alguses enam kui 1200 inimest haaranud elanikkonnaküsitlus andis idavirumaalaste meeleolumaastikust esindusliku läbilõike. Tulemused kinnitasid, et normaalsuse säilitamine ja muu Eestiga paremini sidustumine on piirkonnas endiselt tõsine katsumus.

Paljud Ida‑Virumaa elanikud tajuvad, et viimaste aastate muutused on mõjunud nende elukorraldusele pigem halvasti, mis kahandab usku tulevikuvõimalustesse. Meedias ja poliitilisel areenil vaieldakse ideoloogiate ja linnapeakoha üle, aga kohalike inimeste mured on mujal. Näiteks ei jagu hambaarste ega psühhiaatrilist ravi. Isiklike püüdluste ja muutustesse suhtumise piirid ei jookse Ida‑Virumaal üksnes keele või rahvuse mööda ning "ainult oma leeri" kõnetamisest jääb väheks.

Meelespea poliitikutele.

Nii Euroopa Liidu uue eelarveperioodi riigiplaani viimistlemisel kui ka lähenevate riigikogu valimiste eel on vaja esitada ka ebamugavaid küsimusi. Kuidas jõuda inimesteni, kes kodukohta jäämisele mõeldes kõhklevad ega ole veel otsustanud, kas jääda või lahkuda (vt joonis 1)? Millised konkreetsed kaasamis- ja dialoogivormid vähendavad polariseerumist ning suurendavad usaldust? Kuidas vältida olukorda, kus Ida‑Virumaa käsitlus julgeolekupoliitikas toodab juurde "sisemist võõrast" ning süvendab "meie/nemad" jaotust? Millised otsused ja meetmed vähendavad kohaliku elu haavatavust olukorras, kus piirkonda mõjutavad välised raputused?

Tugineme küsitlustulemustele ja käsitleme alljärgnevalt mõnda teemat, millest on seni töökohtade, tööstusinvesteeringute ja eestikeelsele haridusele ülemineku kõrval vähem räägitud. Ühtlasi teeme ettepanekuid otsustajatele ja kohaliku elu eestvedajatele.

Joonis 1 näitab Ida-Virumaa elanike paigakiindumust mõjutavaid tegureid. Näeme, et inimesed väärtustavad oma kodukoha loodus- ja kultuuripärandit, samuti suhteid lähedastega. Suurim kitsaskoht tekib aga sobivaimate töövõimaluste leidmisel.

Tervis-kõigis-poliitikates põhimõte 

Aastatel 2004–2022 on eestimaalaste, sealhulgas idavirumaalaste enesehinnanguline tervis üldiselt paranenud. Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmete analüüs näitab aga, et sissetulekute ja tööhõive ebavõrdsus on üle riigi märkimisväärselt suurenenud. Mõlemad tegurid mõjutavad tugevalt seda, kuidas inimene oma tervist hindab. Olukorda halvendab see, et küsitluse põhjal esineb veerandil Ida-Virumaa elanikest üldistunud ärevushäire. Kerget ärevust esineb peaaegu pooltel. Veerandil uuringus osalenutest on omakorda soodumus mõõdukaks depressiooniks.

Majanduse ja ühiskonna üleminekuga kaasnevad muutused võivad tekitada ebakindlust, mis mõjub halvasti nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Näiteks mõjusid Eesti inimeste tervist drastiliselt 1990. aastate ümberkorraldused. Nii meeste kui ka naiste oodatav eluiga langes mitu aastat ning enim kannatasid madalama haridusega inimesed. Selliseid vigu ei tohi korrata nüüd Ida-Virumaal. 

Tervishoiuekspertidega tehtud intervjuudes kirjeldasid nad iseäranis probleemsena vaimse tervise  – eriti lastele suunatud –  teenuste ja hambaravi piiratud kättesaadavust. Eksperdid tõid esile ka elanike vähese terviseteadlikkuse ja nõrga enesejuhtimise. Nad rõhutasid, et terviseedendus tuleb kohandada kohaliku keele ja kultuuriga.

Neid kitsaskohti aitab lahendada tugev ja ennetusele keskenduv tervishoiusüsteem. Eelkõige tuleb parandada vaimse tervise abi kättesaadavust ja vähendada abiotsimisega seotud stigmat, mis võib takistada nende teenuste kasutamist. Vajame enam vaimse tervise spetsialiste. Neid tuleb koolitada kiiremini ja nende tööd igati toetada, et teenus oleks inimestele kättesaadav. 

Ida-Virumaa ümberõppe- ja tööhõiveprogrammide kõrval võiks pakkuda ka tervise ja vaimse heaolu nõustamist. Kuna inimese tervis sõltub ka sissetulekust ja töökohast, peaks parandama elanike sotsiaalmajanduslikku elujärge ja vähendama ebakindlust. Põhimõte "Tervis kõigis poliitikates" suunaks otsustajaid hindama süsteemselt kõigi suurema teregionaal- ja üleminekupoliitiliste otsuse tervisemõju.

Stardipakett iseseisvuvatele noortele

Hiljutised küsitlusandmed näitavad, et Ida-Virumaa noored hääletavad jalgadega. Peaaegu iga teine 18–24-aastane noor kavatseb otsida õnne mujal. Selle taga on ilmselt usk, et mujal on rohkem võimalusi õppida, töötada ja iseseisvat elu alustada. Ida-Virumaa noortele on oluline ka see, millises keele-, kultuuri- ja väärtusruumis see kõik aset leiab ja mis maakonnast üldse saab.

Mida teha, et noori lahkuks vähem või et vähemalt praegu paigale jääda plaanijad seda ka päriselt teeksid? Noored vajavad ühtset kohalikku haridus- ja tööteed, mis ühendaks tervikuks tasemeõppe kutse- või kõrgkoolis, praktika, esimese töökoha, nõustamise ja karjääriväljavaated. Oluline on laiendada tasandusõpet nii puuduliku keeleoskuse kui ka muude vajalike teadmiste ja oskuste parandamiseks. Esimene töökoht ja taskukohane eluase tuleb siduda ühtseks stardipaketiks. Lisaks vajavad noored toimivat avalikku ruumi, mis toetab omaalgatust, kultuuri ja eneseteostust.

Omavalitsused, riik ja tööandjad peavad ühiselt läbi mõtlema, kuidas toetada Ida-Virumaa noorte iseseisva elu algust terviklikult ja milliseid vahendeid selleks kasutada.

Haprad kogukonnad vajavad eestvedajaid

Senine kogemus näitab, et kogukondlikud ühisalgatused on Ida-Virumaal hapramad kui mujal Eestis. Küsitlusest selgub siiski, et inimesed on valmis siingi teisi aitama. Üle poole elanikest on aidanud naabreid või kogukonnaliikmeid vabatahtlikult ja spontaanselt.

Organiseeritud vabatahtlikus tegevuses või kodanikuühendustes lööb kaasa aga poole vähem inimesi. See tähendab, et inimeste valmidus üksteist toetada ei kasva piisavalt sageli püsivaks ühistegevuseks.  Ida-Virumaa eripärana on maakond sisemiselt väga erinev: ka kohalik aktiivsus, usaldus ja probleemid on piirkonniti erinevad (vt joonis 2).

Selleks, et isiklikust abistamisest sünniks avalik ühistegevus, tuleb toetada neid, kes on valmis seda algatama ja vedama. Ida-Virumaal on vähe kogenud eestvedajaid ja nemadki on sageli ülekoormatud. Alustavaid eestvedajaid paneb muretsema projektitoetustega kaasnev suur vastutus – ebaõnnestumisega võivad kaasneda rahalised kohustused. Seepärast vajavad uued algatused väikese riskiga starditoetusi ja lihtsaid mikrotoetusi, millega ei kaasne tagasinõudmise hirmu. Samuti on vaja püsivamat tuge, et hoida kogukondlikke eestvedajaid ja kasvatada järelkasvu.

Joonis 2 näitab nende vastajate osakaalu (%), kes on viimase 12 kuu jooksul osalenud mitteformaalses kogukondlikus vastastikuses abis ("osaleb kogukonnas"), organiseeritumates kohalikes ühistegevustes ("osaleb kodanikuühiskonnas"), ühes või mitmes vabaühenduses ning taotlenud raha ühenduse või ettevõtmise jaoks, võrrelduna soo, piirkonna, emakeele, vanuserühma ja hariduse lõikes. 

Väärikas töö ja õppimine

Kaks kolmandikku idavirulastest arvab, et käimasolevad majandusmuutused halvendavad nende võimalusi leida tulevikus sobiv töö. Praegused töötajad on oma töökohaga enamasti rahul.

Idavirulaste silmis iseloomustab head ja väärikat tööd eeskätt turvalisus. See tähendab kindlust, et töökoht säilib, kolleegid toetavad ja töö ei ohusta tervist. Oluline on ka võimalus rääkida kaasa töökorralduses ning säilitada töö ja eraelu tasakaalu. Seega ei motiveeri inimesi aega leidma ja uute oskuste õppeks pingutama mitte igasugune töö ja huupi ümberõpe, vaid väljavaade saada väärikas töökoht.

(Tulevase) töökoha turvalisust aitab suurendada süsteemne mentorlus. Toetama peaks koolitajaid ja õppeprogramme, mis võimaldavad õppida töö kõrvalt. Samuti tuleb motiveerida tööandjaid õppimist väärtustama, sidudes näiteks toetuste saamise töötajate koolitamisega.

Meie varasemad andmed näitavad, et piirkonna ettevõtjad suhtuvad töötajate pikaajalisse õppesse skeptiliselt. Kolmandik ettevõtjaid eeldab, et juba tööl olev töötaja leiab ise aja ja vahendid oskuste täiendamiseks. Alles seejärel ollakse valmis arutama ametikõrgendust ja palgatõusu. Viljakas on toetada ettevõtlusega alustamist, sest nii saab inimene endale ise sobiva töökoha luua. Pealegi on huvi ettevõtluse vastu piirkonnas arvestatav.

Huvi ettevõtluse vastu

Küsitluse järgi tegeleb praegu ettevõtlusega, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjana, umbes 13 protsenti Ida-Virumaa tööealisest elanikkonnast. Huvi on aga märksa suurem: ettevõtlusega plaanib alustada kolmandik 18–34-aastastest ja kuuendik 35–54-aastastest idavirulastest. Alustamiseks vajavad nad eeskätt sobivaid ruume ja koolitusi.

Enamikul vastajatest puudus selge äriidee. Pigem soovitakse katsetada, mis võiks sobida ja millele leiduks turgu. Näiteks mainisid paljud vastajad võimaliku valdkonnana korduvalt sotsiaaltööd. Vananeva elanikkonnaga piirkond vajabki mitmesuguseid teenuseid, seega turunišše leiduks. Küsitluse järgi tahaks paljud noored  luua oma firmat ka inseneeria valdkonnas. Kui siduda inseneriõpe ettevõtluskogemusega, annaks see seega noortele lisamotivatsiooni.

Ida- Virumaa kui Eesti tasakaalustatud arengu kriitiline juhtum

Ida-Virumaad tajuti pikalt sisemise võõrana, keda on võimalik ignoreerida. Õiglase Ülemineku Fondi (ÕÜF) investeeringud ja tähelepanu tõstsidmaakonna taas fookusesse. Seda ei tehtud enam pelga kummalisuse või probleemsuse, vaid varjatud arengupotentsiaali tõttu.

Fond suunas ettevõtetesse hulga investeeringuid. Kõrgkoolid avasid uued õppekavad ja tööd alustas terve rida teadusrühmi, mille mõte on turgutada kohalikku innovatsiooni ökosüsteemi. Piirkondlikud algatused toetasid kogukondade tegevust miljonite eurodega. Sellise töö viljad on pikaajalised. Kõrgkoolis kestab õpe kolm kuni viis aastat, uute tehnoloogiate arendamine nõuab veelgi rohkem aega. ÕÜF algatas küll palju olulist, kuid õhku jääb küsimus: mis saab siis, kui rahastus lõpeb?

Uue riigiplaani koostamisel on tunda, et ÕÜF-i perioodi lõppedes raugeb ka Ida-Virumaale osutatud eritähelepanu. Planeeritav nn mitmekeskuselise Eesti algatus püüab suunata investeeringud väljapoole Harjumaad. See on iseenesest tunnustamisväärne.

Aruteludest jääb aga kõlama üoge, mõte, et probleemseid äärealasid leidub mujalgi ja Ida-Virumaa pole kuidagi eriline. Tõsi, hoolt ja tähelepanu vajavad nii Valga-, Võru- ja Hiiumaa kui ka kõik teised maakonnad. Ometi ei piirdu Ida‑Virumaa eripära pelgalt keele ja kultuuri erinevustega, vaid hõlmab ka piirkonna sotsiaalmajanduslikke erijooni. 

Kui panustame Ida-Virumaa mitmekesisusse ja ühiskondlikku kerksusse, pakub see n-ö keti vastupidavuse "teenust" kogu Eestile. Kujutluspilt tuleviku tööstusmaastikust, kuhu kerkib mõni üksik tehas, mis on sunnitud  tööjõudu värbama mujalt maailmast, sest omade "väärindamine" on ebaõnnestunud, meenutab ehmatavalt palju seda, mis juhtus 1950ndatel. 

Kui piirkonda toetada ja sihipäraselt arendada, saab sellest kasu kogu Eesti. Suunates Ida-Virumaale ja ka teistele idapiiriäärsetele aladele lisaressursse, loob see täiendava vastupidavuse ja kriisikindluse näol lisandväärtust tervele riigile.

Allikas: https://www.err.ee/