Erkki Keldo: tööturg peab aja ja vajadustega kaasas käima

Eesti tööturg, aga ka inimeste ootused tööelule ning soovid ja võimalused töötada on ajas muutunud. Nii töötajad kui tööandjad ootavad riigilt üha vähem reguleerimist ja aina rohkem vabadust oma elu ja töö korraldamiseks moel, mis just neile sobib. Palgasoovides seevastu järgi ei anta.

Hästitasustatud töökohad on aga seotud ettevõtete tootlikkuse kasvuga. See omakorda eeldab piisaval hulgal vajaliku kvalifikatsiooniga töötajaid, et ettevõte saaks teha arenguhüppe. Kui Eestis piisavalt vajalike oskustega inimesi ei ole ega siia tule, peame lisa värbama välismaalt.

Tööturu paindlikkus ja välistööjõu kaasamine on teemad, mis kütavad kirgi ja kus arutelu lämmatavad sageli valeväited, kuid mis on hädavajalik lahendada, kui soovime majanduse kasvulainele pöördumist.

Dialoogi on peetud aastast 2021

Vaatamata ametiühingute keskliidu eksitavatele väidetele siin ja seal, on töölepingu paindlikumaks muutmine olnud väga pikk, põhjalik ja kõiki osapooli kaasav protsess. Aastatel 2021–2024 viidi läbi muutuvtunni pilootprojekt jaekaubandussektoris, mis näitas, et huvi paindliku tööaja kokkulepete järele on olemas. Seetõttu liikusimegi edasi töölepingu seaduse muudatustega, mis võimaldaksid seda teha kõigis sektorites ja püsivalt.

Nii pilootprojekti järeldusi kui ka seadusemuudatusi on mitmel korral arutatud kolmepoolsetel kohtumistel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, ametiühingute ja tööandjate esindajatega. Eelnõu on läbinud kaks avalikku kooskõlastusringi. Seega on vale väita, et sotsiaalpartnereid pole selles protsessis kaasatud. Seda on tehtud, lihtsalt seisukohad on jäänud erinevaks.

Tööturu osaliste vajadused on muutunud

Töölepingu seaduse kaasajastamine pakub töötajale ja tööandjale võimalust sõlmida paindliku tööaja kokkuleppeid. See tähendab, et fikseeritud tööaja asemel on edaspidi võimalik töötada ka tööajavahemikuga, mis sisaldab kokkulepitud tunde (mis on alati garanteeritud) ja lisatunde (mida võib, aga ei pea tegema). Näiteks lepitakse kokku, et töötaja tööaeg on 0,25–0,75 või 0,5–1,0 koormust.

Eestis töötab inimesi igas vanuses alates tudengitest kuni pensionärideni, kelle vajadused ja ootused tööturule on väga erinevad. Üha enam tahetakse teha lühemaid tööotsi, projektipõhiselt ja mitme ettevõtte heaks, osalise koormusega või siis on ettevõttel tööd pakkuda lühiajaliselt. Senisest suurema paindlikkuse võimaldamine aitab neid ootusi täita, aga ka uusi inimesi tööturule kaasata.

Ei ole põhjust muretseda, ka edaspidi jääb suurem osa inimestest tavalistele fikseeritud täiskoormusega töölepingutele. Kuid inimesed, kes ei saa või taha täisaja või kindla osakoormusega töötada näiteks õppimise, lähedase hooldamise, teisel kohal töötamise või vähenenud töövõime tõttu, saavad täiendava võimaluse sõlmida oma elukorraldusega paremini sobiv paindlik tööleping.

Töölepingu sõlmimine on kahepoolne kokkulepe

Töölepingu sõlmimine on alati kahepoolne kokkulepe, mille tingimuste osas tuleb töötajal ja tööandjal omavahel kokku leppida. See kehtib nii tavaliste kui paindlike töölepingute puhul. Paindlik tööaeg on seega võimalus, mitte asendus traditsioonilisele töölepingule.

Lisatundide tegemine ei ole kohustuslik ja nendega nõustumine tuleb kirjalikus vormis kinnitada. Kui lisatundides on kokku lepitud, siis need tunnid peavad olema tagatud ning neist taganeda saab samuti vaid vastastikusel kokkuleppel.

Lauri Läänemetsa kirjeldatud olukord, kus töötaja, kes läheb täisajaga tööle ja avastab, et saab kuu lõpus vaid veerand kokkulepitud palgast on sulaselge vale. Ametiühingute väide kõikuva töökoormuse ja ettearvamatu sissetuleku kohta on samuti asjatult hirmutav.

Ka paindliku töökorralduse puhul on töötajale igal kuul tagatud miinimumkoormus, see on igal kuul sama ja sellega saab arvestada. Paindliku kokkuleppe puhul võib tööandja pakkuda võimalust teha lisatunde ning töötaja saab valida, kas need talle sobivad.

Kui inimene sellisest paindlikkusest huvitatud pole, siis ei ole ka põhjust sõlmida paindliku tööaja kokkulepet ning võib sõlmida tavalise fikseeritud osa- või täiskoormusega töölepingu. See võimalus jääb ka edaspidi alles.

Parem sotsiaalne kaitse

Praegu on võimalik sõlmida vaid fikseeritud tööajaga tööleping, mis ei vasta alati näiteks tudengite, lapsevanemate, pensionäride või vähenenud töövõimega inimeste vajadustele.

Paindlikkuse tagamiseks sõlmivad tööandjad töötajatega sageli hoopis käsunduslepinguid, või veel hullem, töötatakse mustalt ja saadakse ümbrikupalka. Kes siis töötajat kaitseb? Sellisel juhul ei ole inimesele tagatud ravikindlustus, puhkeaeg või miinimumtasu. Paindlikud töölepingud tagavad kõik selle.

Töötingimuste reguleerimiseks on edaspidigi lubatud ja võimalik sõlmida kollektiivlepinguid, töölepingu seaduse muudatused seda ei mõjuta.

Võimalus, mitte kohustus

Paindlike lepingute sõlmimine ei ole kohustus, vaid võimalus oma tööaega ja -koormust vastavalt vajadusele reguleerida. Lihtsalt üks täiendav võimalus, mitte sundus. Kui töötaja ei soovi paindlikku tööaega, saab ta valida traditsioonilise täiskohaga või osakoormusega töölepingu. Paindlik kokkulepe on ennekõike nende jaoks, kellel ei ole soovi või võimalust täiskohaga töötada.

Vastupidiselt ametiühingute hirmudele ei tähenda paindlik tööaeg, et kõik töötajad hakkaksid edaspidi paindlikel lepingutel olema. Kõik töölepingud jäävad kahepoolseks kokkuleppeks, kus töötaja ja tööandja lepivad kokku, millised tööajad ja koormus on vastuvõetavad.

Spetsialiste lihtsalt ei ole piisavalt

Teine oluline tööturgu mõjutav teema puudutab väljapoolt Euroopa Liitu Eestisse tulevaid kvalifitseeritud spetsialiste. Juba praegu on vajaliku tööjõu väljastpoolt Eestit palkamiseks loodud erandid idu- ja IKT sektorile, need on valdkonnad, mille kasv ja areng on olnud muljetavaldavad. Nüüd soovime luua sarnase võimaluse ka Eesti majanduse mootorile, tööstussektorile, et aidata värvata spetsialiste, kes aitaksid viia meie ettevõtted järgmisele tasemele.

Juba praegu jääb enam kui 200 tasemeõppe lõpetajat aastas puudu erinevates töötleva tööstuse ametites, näiteks nagu masinate ja seadmete tehnikud, mehhatroonikud, keevitajad ning pingi-, tootmisseadmete ja masinate operaatorid. Tegemist ei ole odava tööjõuga – näiteks keevitaja keskmine palk Eestis on 1940 eurot –, vaid tegemist on spetsiifiliste teadmiste ja oskustega töötajatega. Kahjuks Eesti tööturult selliseid spetsialiste piisavalt ei leia.

Olgu öeldud, et ettevõtjatega suheldes ütlevad kõik nagu ühest suust, et nende esimene eelistus on vajalikud töötajad palgata Eestist, sest siis pole vaja tegeleda liigse paberimajandusega, suhelda julgeolekuasutustega ja tegeleda inimese sisseseadmisega.

Mure aga ongi selles, et meie oma inimestest jääb teatud valdkondades lihtsalt puudu. Seda kinnitavad teaduslikud uuringud ja raportid ning Eesti ettevõtjad.

Spetsialistid välismaalt aitavad tõsta ettevõtete lisandväärtust

Seega olemegi teinud ettepaneku, millega soovime majanduse headel aegadel, kui töökäte puudus on suur, lubada Eestisse selliseid spetsialiste, keda meil endil pole, kuid kelle töö tulemusena meie ettevõtted oma lisandväärtust kasvatavad. Oskustöötajate erand lähtuks tööjõu- ja oskuste vajadusest, järgiks kindlaid palganõudeid ning ränne toimuks kontrollitult.

Toon häid näiteid meie ettevõtete seast, kes on välistööjõu toel saanud kasvatada oma ettevõtet Eestis ja sellest võidavad ka kõik eestlastest töötajad.

Lennukite remondi ja hooldusega tegelev Magnetic MRO käivitas välisspetsialistide abiga lennukite värvimise tegevussuuna. Selle käigus õpetati välja ka Eestist leitud spetsialistid. Sellest edukogemusest tulenevalt arendab ettevõte järgmisena reaktiivmootorite remonditeenust. Samuti valdkond, kus Eestis oskajaid napib, kuid kus välisspetsialistide abil õpetatakse välja kohapealsed insenerid.

Aasta alguses külastasin Viljandis üht tootmisettevõtet, kus tänu Ukraina oskustöölistele oli võimalik avada uus tootmisliin. See omakorda tähendas miljonite eurode ulatuses uusi investeeringuid kohalikku majandusse ja täiendavaid töökohti eestlastele.

Neo magnetitehas on öelnud, et vajalikke magnetiinsenere leidub kogu maailmas kahe käe sõrmede jagu, kuid ka nende värbamiseks on vajalik tööjõu erandi laiendamine.

Aeg aruteludest tegudeni jõuda

Kui võrrelda meid naabritega, siis Eesti on ja jääks ka koos oskustöötajate erandiga konservatiivse rändepoliitikaga riigiks. Näiteks Soome ega Läti ei ole seadnud kolmandatest riikidest tulevale tööjõule piirarvu. Küll aga peame mõtlema, kas soovime ka majanduskasvu osas naabrite järele lohisema jääda.

Paindlikud töölepingud või oskustöötajate erand ei ole välja mõeldud vajadused või poliitikute ja ametnike peades sündinud algatused. Tegemist on mitmete aastate jooksul meie ettevõtjate ja tööandjate poolt välja toodud murekohtadega, mille üle on kõigi nende aastate jooksul ka omajagu debatti peetud.

Nüüd on aeg aruteludest ka tegudeni jõuda, et me ei peaks viie aasta pärast endiselt kiruma, et Eesti ettevõtted ei arene ja majandus ei kasva.

Kokkuvõttes on paindlik tööturg nii võimaluste kui ka kaasatava tööjõu osas töömaailma arengu loomulik osa, mis kasvatab meie kõigi heaolu.

Allikas: https://www.err.ee/