Denis Tolkunov: välistööjõudu on Eestisse vaja just robotite juhtimiseks

Valitsus ja ettevõtjad otsivad lahendusi, kuidas Eesti majandust kasvatada. Tahame arendada kaitsetööstust ja muud kõrgtehnoloogilist tööstust, aga seda takistab tõsine tehniliste erialade spetsialistide puudus. Seega on fookuses taas ka välistööjõud.

Kuulda on olnud väidet, et Eestisse poleks välistööjõudu vaja, kui Eesti ettevõtted rohkem automatiseeruksid. Mõni arvaja maalib pildi, et välistööjõud ja tööstusrobotid oleks otsekui vastandlikud: meil on kas välistööjõu põhine majandus või suure lisandväärtusega robotite põhine majandus.

Selline vastandamine on ekslik ja eksitav. Loodan, et sellise jutu rääkijad teevad seda teadmatusest, mitte pahatahtlikkusest ja soovist valeinfot levitada.

Olen varasemalt töötanud üle 20 aasta tööstusettevõtete juhina. Sealhulgas olen arendanud üle 30 keevitajaga lihtsa metallitööfirma kümne robotiga kallilt eksportivaks ettevõtteks. Olen ettevõtte juhina ise välistööjõudu kasutanud. Oma praeguses töös viin Eesti ettevõtjate tööjõuvajadust kokku haritud spetsialistidega üle maailma. Seega olen näinud seotud muresid ja rõõme mitme nurga alt ning julgen teha mõningaid üldistusi selle kohta, mis rolli välistööjõud Eesti eksportivas tööstuses täidab.

Eestisse ei kutsuta lihttöölisi

Lühidalt öeldes on meil välistööjõudu vaja just nimelt suurema automatiseerimise jaoks, mitte selle asemel. Tööstusrobotid ja muud tipptehnoloogilised seadmed, mida kasutatakse ka näiteks Rootsis ja Saksamaal, maksavad sadu tuhandeid eurosid või isegi paar miljonit eurot. Iga tund tööd loob meeletult suurt väärtust, kui toorainetükist tehakse kümnendiku millimeetri täpsusega töödeldud detailid.

Kuid sellist tehnoloogiat ei saa usaldada vajaliku hariduseta töötaja kätte. Reaalsus on selline, et selle ajaga, kui meie koolid õpetavad välja kümme uut noort vastavat spetsialisti, on tööturul tekkinud nõudlus vähemalt 20 järele.

Ma näen Eesti ettevõtjate pingutusi maailmaturul konkurentsis püsimiseks iga päev. Müts maha, Eesti tööstus robotiseerub nii, et järgmisel aastal ei tunne eelmise aasta tehast enam äragi. Aga sellega koos on iga aastaga aina rohkem nende kallite robotite programmeerijaid ja juhte puudu.

Võin viimase aasta reaalsete abipalvete järgi konkreetselt öelda, et hädasti on vaja keevitusrobotite ja koostöörobotite ehk kobotite programmeerijaid ning laser-, frees-, painutus- ja treipinkide operaatoreid. Väga hiljutine näide: Pärnu maakonna ettevõttes opereerib torulaserit ettevõtte tootmisjuht, sest tehnilist spetsialisti lihtsalt pole leida. Kuna müüki on tehtud edukalt ja välja võideldud suured tellimused välismaalt, plaanib sama ettevõte osta ka lehelaseri, kuid sellelegi ei ole operaatorit kuskilt võtta.

Välistöötaja toob raha Eesti maakohtadesse

Selliste vajaduste juures tulebki appi välistööjõud. Iga selline töökoht kasvatab eksporti, mis toob iga kuu reaalselt Eestisse raha juurde. Sellest makstakse maksud ning siit tuleb raha meie riigikaitseks, pensioniteks ja tervishoiuks.

Mis kõige tähtsam, sellised spetsialistid panevad ettevõtte üleüldse tööle, mis loob töökohti ka teistele, kontoripoolest kuni päris lihtsate töödeni. Paar ukrainlast või usbekki või tuneeslast, kes oskavad ja tahavad teha korralikult tööd miljonieurose tööstusrobotiga, tekitavad sissetulekut samas piirkonnas ka paljudele eestlastele, kes muidu peaks tööd otsima Tallinnast või Soomest.

Mitte ükski ettevõtja ei eelista välistööjõudu, kui võtta on sama hea hariduse ja töösse suhtumisega eestlasi. Sama kultuuri inimesi on palju lihtsam juhtida, välistööjõu otsimine maksab ja sellega on seotud päris palju bürokraatiat. Aga kas me jätame siis raha Eestisse toomata, kuna meie enda inimesed lihtsalt ei ole õppinud roboteid programmeerima või juhtima? Jätame Pärnumaale töökohad loomata ja maksud maksmata?

Hiljuti olen aidanud välismaalt spetsialiste leida ka näiteks Paide, Põltsamaa, Viljandi, Valga ja Võru ettevõtetele. Kas nendes maakondades on kõrgtehnoloogilist tööstust liiga palju ja palgad liiga kõrged? Töökad välisspetsialistid panevad majanduse käima ja tõstavad seeläbi eestlaste palku kõikjal üle Eesti.

Välisspetsialist tuleb, töötab ja läheb

Välistöötajad tulevad Eestisse ajutiselt, aastaks või paariks ja lähevad siis kodumaale tagasi. Eksitav on jutt, et nad jäävad kuidagi kogemata või salamisi Eestisse elama. See pole tegelikult üldse võimalik, sest kui elamisluba on lõppenud, ei saa inimene näiteks pangas arveldada või arsti juures käia.

Ja ennekõike polegi Eestisse jäämine välisspetsialistide eesmärk. Välistöötaja plaan on teha see periood maksimaalselt tööd, teenida oma kodumaa mõistes väga suurt palka ning minna siis koju selle abil üles ehitatud paremat elu elama. Samamoodi nagu eestlased on pikalt Soomes tööl käinud.

Eestisse tulevad tööle korraliku haridusega, motiveeritud ja ettevõtlikud inimesed. Kogemusest saan kinnitada, et meile sobivate inimeste väljavalimise sõel on tihe.

Asi käib nii, et kõigepealt kontrollib spetsiaalselt väljaõpetatud tehisintellekt inimese erialaseid teadmisi. Kes läbivad selle esimese filtri, nende oskusi lähevad ja kontrollivad Eesti vastava valdkonna spetsialistid kohapeal, lastes kandidaatidel teha praktilisi ülesandeid. Alles siis, kui seegi etapp on edukalt läbitud ja on selge, et tegu on just sellise töölisega, keda konkreetne Eesti ettevõte vajab, hakkame üldse rääkima tema võimalusest Eestisse reisida.

Seega on hoolikalt valitud välistööjõudu Eestile hädasti vaja, kui tahame majanduslikult näiteks Soomele järele jõuda. Vastandamine, et "paneme piirid kinni" või "teeme piirid lahti", on eluvõõras.

Peame jätkuvalt väga hoolikalt valima, keda Eestisse tööle kutsume. Samal ajal on meil vaja Eestisse ajutiselt tööle tulevad kõrgtehnoloogilise tööstuse spetsialiste kordades rohkem kui seni. Sellest sõltub, kui rikkad või vaesed kõik Eesti inimesed tulevikus on.

Allikas: https://www.err.ee/