Lauri Laats: Eesti ajab end ise energiahauda

Teisipäeval lükkasid Reformierakond ja Eesti 200 parlamendis tagasi – hääletusest loobunud sotsid ja suurem osa isamaalastest ei viibinud saalis – Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku korraldada rahvahääletus põlevkivienergeetika tuleviku osas.

Samamoodi nagu kõlavad kurtidele kõrvadele ekspertide hoiatused valitud kliimaideoloogia hukutava mõju osas Eesti energiasõltumatusele. Tekkinud on skisofreeniline olukord, kus meie ees seisva energiaprobleemi tõsidusest saavad aru praktiliselt kõik peale valitsuse ja ametkondade.

Uhkus ajab upakile

Eesti on kahtlemata olnud läände pürgimisel edumeelne, kus nõukogude taagast vabanemiseks tuhiseti läbi üheksakümnendate ja nullindate entusiasmi ning julgusega, mis tekitas mujal maailmas imestust ning andis ühtlasi ka usalduskrediiti. Euroopa nõudeid järgiti veel täpsemalt kui saksa täpsus ning banaani kõverus väänati vajadusel sirgeks.

Küllap mindi paljude asjadega liiale, kuid aken Euroopasse löödi valla ning tõestati, et Eesti on väärt laua taha lubamist. Praeguseks on aga oluliselt muutunud nii ümbritsev keskkond kui ka olud meie enda ühiskonnas – ilveslikult öeldes ei vii meid enam edasi see, mis meid siia tõi.

Suurriikide käitumine ja roll maailmas on viimase kümnendiga saanud hoopis teistsuguse näo ning olemuse ning eile enesestmõistetavana tundunu ei pruugi täna enam kehtida ja homme võib see olla juba vastupidiseks muutunud. Sellistes oludes on vajalik palju ratsionaalsem, pragmaatilisem ja ehk isegi protektsionistlikum käitumine.

Meil on aeg tunnistada, et Eesti on võtnud endale energiapoliitikas liiga ambitsioonikad eesmärgid, mille täitmine ei ole reaalne. Õigemini eesmärgid võib küll täita, kuid kaasuvad probleemid ületavad üsna suure tõenäosusega majanduse ja ühiskonna taluvuspiiri.

Sellistel "kaalukausi hetkedel" tasub lugeda põhiseaduse preambulit, mis paneb eestlastele südamele kindlustada ja arendada riiki nii, et eesti rahvus, keel ja kultuur säiliks ka tulevastele põlvedele. Kõlab siin kontekstis võib olla paatoslikult, kuid energiasõltumatus või -sõltuvus on praeguses maailmas piisavaks alustalaks, mis võib riigi ja rahvuse tuleviku määrata.

Nüüd jõuame energiamajanduse arengukavani (ENMAK), mis peaks kirjeldama, kuidas tagada meie riigi energiasüsteemi jätkusuutlikkus. Selmet taandub kõik hoopis Euroopast väljapakutud suuniste hoogsale ülevõtmisele ning takkapihta veel kraadi võrra kangemaks keeramisele.

Lähtepunktiks on võetud rahvusvahelised seisukohad, kuid sealjuures ei ole arvestatud Eesti oludega ning huvidega. Veelgi enam: puuduvad analüüsid, mis veenaksid, et tegemist on teaduslikult läbi kaalutud ja arvutatud otsustega.

Teoorias on loomulikult võimalik Eestis unistada igasugustest energialahendustest, kuid reaalsuskontroll tuleb läbida küsimusega kas nende kinni maksmine on majanduslikult mõistlik ja võimalik. Näite saab tuua kaubanduskeskuste parkimiskohtade elektrifitseerimise plaanist. Oleks huvitav teada, mitu inimest, kes ei ole ametnikud, arvavad, et see on praegusel hetkel mõistlik nõue.

Sellises olukorras on igati õigustatud olla kriitiline ja ka skeptiline, sest veel üsna värske on mälestus valitsuse väga "põhjalikust ja tulevikku vaatavast plaanist" (nagu seda kommunikeeriti) subsideerida meretuuleparke 2,6 miljardi euroga, millest üleöö jällegi loobuti, sest tegelikult oli vaja ikka aeg maha võtta. Tasub meenutada ka asjaolu, et isegi riigikontroll pidi ministeeriumitelt infot nõudma teabenõuete teel.

Midagi pole parata, me peame Euroopale teatama, et Eesti hinnangul ei ole võimalik täita eesmärki, mille kohaselt toodetakse 2030. aastast sada protsenti Eesti aastasest sisemaisest elektritarbimise kogusest taastuvatest allikatest. Ülisuur osakaal mittejuhitavat elektritootmist muudab väga keeruliseks ja väga-väga kalliks sageduse hoidmise.

Kes sageduse hoidmise osas selgitust soovib, siis tõsielulise näite saab tuua Hispaaniast, kus suure tõenäosusega just pinge kõikumine tõi kaasa kümnete miljonite inimeste elektriühenduseta jäämise. Energeetikaeksperdid on aga juba ammu hoiatanud, et sõltuvus päikese- ja tuuleenergiast võib muuta elektrivõrgu katkestuste suhtes oluliselt haavatavamaks.

Põlevkivi tulevik rahvahääletusele

Aeg on "me täidame kõik normid" mantra unustada. Tähele tuleb panna ka toimuvaid olulisi muutusi Euroopa poliitikas, kus hiljutise näitena on Prantsusmaa asunud avaldama survet Euroopa Liidu roheregulatsioonide leevendamiseks. Tegemist on kaaluka argumendiga, miks Eesti peab energiamajanduses tehtavad poliitilised valikud põhjalikult läbi kaaluma ning riigina iseenda konkurentsivõimet mitte kahjustama.

Lähtudes eeltoodust on ilmselge, et ENMAK-iga planeeritav põlevkivisektori sulgemine on põhjendamatu ning Eesti inimestele ja majandusele otseselt kahjulik eesmärk. Põlevkivi on küll rahvuslik rikkus, mis kuulub kõigile meie inimestele, kuid ometi tahavad ametnikud paika panna, mida sellega teha tohib.

Kuni pole usaldusväärseid ja kontrollitud alternatiive, ei saa seda majandusharu lihtsalt hävitada. Ja paratamatult on tegemist ka julgeoleku küsimusega, sest põlevkivi sektoris kaduvate töökohtade asendusettevõtted peaksid juba Ida-Virumaal hoogsalt kerkima. Ei paista seda hoogu.

Arvestades energiapoliitika kriitilist tähtsust Eesti majanduse ning rahva käekäigu osas lähitulevikus, on erakordselt oluline, et otsuseid ei tehtaks kiirustades või poolikutele andmetele tuginedes. Juba mainitud meretuuleparkide piinlik asjaajamine näitas, millise tulemuse saame kui sellise kaaluga otsuseid valmistatakse ette kabinetivaikuses.

Koalitsioon võis küll tagasi lükata rahvahääletuse ettepaneku põlevkivienergeetika tuleviku kohta, kuid jätkame surve avaldamist vältimaks olukorda, kus Eesti juhitakse valitsuse tahtel energiahauda.

Energiasõltumatus puudutab otseselt meie julgeolekut, sest elektrita Eestimaad ei päästa isegi kaitsekulude tõstmine viie protsendini SKP-st. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika – nii ka energeetikas.

Allikas: https://www.err.ee/