Merko Kimsto: viis ideed pensionisüsteemi remondiks

Eesti pensionisüsteem on kaugel täiuslikkusest ja seda on liigagi lihtne kritiseerida. Poliitilised arutelud kipuvad pahatihti keskenduma selle lammutamisele, mitte parandamisele. Isamaa esitatud riigieelarve  muudatusettepanek  peatada riigipoolsed maksed teise sambasse on vaid viimane värvikas näide.

Mida kohtab harvem, on konstruktiivsed ettepanekud lahendustest, mis päriselt töötavad ja aitaksid tagada lõpuks "pensionirahu". Ma leian, et jätkusuutliku ja turvalise mudeli leidmiseks ei pea me leiutama jalgratast, piisab sellest, kui analüüsime teiste riikide toimivaid lahendusi kõrvuti meie pensionisüsteemiga.

Hollandit peetakse üheks parimaks näiteks Euroopas. Riiklik baas tagab kõigile minimaalse pensioni, mis on 70 protsenti miinimumpalgast. Suurem osa pensionist tuleb aga tööandjapõhistest fondidest. Selle lepivad kokku tööandjad ja ametiühingud kollektiivlepingute tasandil ning need on kogu sektorile kohustuslikud, kui just tööandja ei soovi pakkuda kokkuleppest paremat pensionit. Teatud osa töötasust on teise samba pensionimaksest vabastatud, ülejäänud osalt tehakse pensionisambasse keskmiselt 24 protsendi suurune makse, millest umbes 70 protsenti maksab tööandja ja 30 protsenti töötaja.

Kogutud raha investeeritakse tööandja või ametiühingu pensionifondides, mis haldavad nii kogumist kui ka väljamakseid. Pensioniõigust arvutatakse seejuures teisiti kui Eestis. Igal aastal lisandub töötajale pensioniõigus, mis moodustab ligikaudu 1,875 protsenti tema aastapalgast. 40-aastase karjääri jooksul tagab see pensioni, mis ulatub umbes 70–75 protsendini varasemast sissetulekust.

Kasvav panus pensionisambasse

Šveitsis koguneb tööandja pensionifondi ehk teise sambasse töötajate säästupanus, mis kasvab vanusega: 25–34-aastased maksavad seitse protsenti, 35–44-aastased kümme protsenti, 45–54-aastased 15 protsenti ja 55–65-aastased juba 18 protsenti oma kindlustatavast palgast. Seaduse järgi peab tööandja katma vähemalt poole kogu pensionisissemaksest, kuid paljud maksavad rohkem, et olla töötajatele atraktiivsed.

Lisaks kehtestab riik igal aastal miinimumtootluse määra (nt 2024. aastal 1,25 protsenti), mille pensionifondid peavad varadele tagama ka kehvade turuolude korral. Teise samba eesmärk on koos riikliku pensioniga katta kuni 75 protsenti töötaja viimasest palgast, et tagada senise elatustaseme jätkumine.

Šveitsis on teise samba tööandja pensionifondid kindlustusseltside hallatavad. See on näide riigist, kus kindlustusseltsid on teise samba keskmes, 2018. aastal haldasid elukindlustusseltsid umbes viiendikku teise samba varadest.

Mida teha Eestis teisiti?

Šveitsi ja Hollandi kogemus näitab, et tugev pension ei teki iseenesest, seda toetavad suuremad sissemaksed ning tööandjate ja riigi süstemaatiline panus. Me võime neilt riikidelt õppida ja näen selleks viit võimalust:

1. Tõstame pensionimaksete suurust

Eestis on teise samba pensionimakse kokku vaid kuus protsenti palgast (kaks protsenti töötajalt ja neli protsenti riigilt), samal ajal kui paljudes arenenud süsteemides ulatuvad panused 10–20 protsendini. Kuni me eeldame, et pensionimaksed peavad olema vaevumärgatav osa igakuisest maksukoormusest, jäämegi üllatuma, miks teisest sambast saadav pensionilisa sedavõrd väike on.

Seega on esimene kogumispensioni reformivõimalus ilmselt ebapopulaarne. Kui tahame tulevikus elamisväärset pensioni, peab meie 2%+4% makse kasvama vähemalt kümne protsendini, kombinatsioonina nii töötaja, tööandja kui ka riigi panusest.

2. Kaasame teise sambasse tööandjad

Euroopa parimate pensionidega riikides on tööandjate panus elamisväärse pensioni kogumisse enesestmõistetav. Eestis saavad tööandjad küll teha töötaja eest sissemakseid kolmandasse sambasse, kuid kõrge maksukoormuse tõttu kasutatakse seda võimalust harva, see on pigem üksikute suurfirmade pakutav lisahüve, mitte süsteemne osa pensionimudelist.

Kui tahame, et pensionikogumine muutuks tõeliselt jätkusuutlikuks, tuleks kaasata tööandjad teise sambasse ja vaadata üle pensionimaksete maksustamine, et tööandja sotsiaalselt vastutustundlik panus ei oleks maksuliselt karistatav. Selline samm looks õiglasema tasakaalu töötaja, tööandja ja riigi vahel.

3. Avame turu

Praegu saavad Eestis teise samba kogumisfaasis tegutseda peamiselt pankade fondid, samal ajal kui elukindlustusseltsid, mille igapäevatöö on pikaealisuse riskide juhtimine, on süsteemist eemal ja saavad tegutseda alles väljamaksefaasis. See ei ole loogiline ega ka õiglane konkurents.

Kui lubada EL-i kapitalinõuetele vastavatel elukindlustusseltsidel pakkuda teises sambas nii investeerimisfonde kogumisfaasis kui ka garantiiga või riskipõhiseid annuiteete väljamaksefaasis, oleks turul rohkem pakkujaid ja parem tootevalik. See muudatus suurendaks konkurentsi ja avaks pensionituru pankadest laiemale ringile.

4. Piirame pensioniraha väljavõtmise vabadust

Täielik väljamaksevabadus on muutnud meie teise samba osaliselt tarbimiskontoks. Lisaks sellele, et inimesed saavad kogumise katkestada, võtab enam kui 90 protsenti pensioniealistest raha korraga välja. Karta on, et see raha kulub mõne kuuga, mitte ei jaotu ühtlaselt eesseisvate eluaastate kulude katmiseks.

See ei ole kooskõlas süsteemi algse eesmärgiga tagada elamisväärne pension. Kui soovime säilitada valikuvabadust, tuleks leida tasakaal vabaduse ja vastutuse vahel. Näiteks võiks kehtida põhimõte "pool vaba, pool lukus" ehk lubada pensioniikka jõudes osa rahast (nt 30–50 protsenti) kohe välja võtta, kuid jätta ülejäänu annuiteediks või pika väljamakse graafikuks. Nii säiliks paindlikkus, kuid pensioni tegelik mõte, kindlustunde loomine vanaduspõlveks, jääks alles.

5. Premeerime head tervisekäitumist pensionilisaga

2024. aastal oli sünni hetkel tervena elada jäänud aastate näitaja statistikaameti andmetel 58,7. 15 aastat varem ehk 2009. aastal oli see näitaja 56,9. Vaatamata tervisekampaaniatele kulutatud miljonitele eurodele teeme oma tervisele alkoholi, tubaka, vähese liikumise sedavõrd palju liiga, et jõuame pensioniikka põdurana. Tervisekassa miinus kasvab hirmuärataval kiirusel ja meil puudub visioon, millise rahaga tuleviku kehva tervisega vanureid turgutada.

Ehk oleks aeg katsetada teistsugust lähenemist ning suunata osa tervisekampaaniate rahast pilootprogrammi, mis premeeriks terviseriskide vähenemist ja toetades nii ennekõike madalapalgaliste pensionikogumist. Sama kulueuro looks inimesele reaalse tulevikuvara ja aitaks pikemas plaanis vähendada ka tervishoiukulusid.

Aeg ümberkorraldusteks

Pensionisüsteemi ei pea lammutama, vaid targalt ümber korraldama. Inimene kogub, tööandja panustab, riik loob stiimuleid ja korrastab mänguvälja, fondid juhivad riske ning konkureerivad lahenduste kvaliteedis.

Lahendused pole lihtsad ega kiired, aga vaikimine või praeguse seisu viljatu kritiseerimine ei tee tulevikku paremaks. Kui tahame, et inimeste vanaduspõlv oleks elamisväärne, tuleb see kindlustunne ehitada koos, mitte kunagi üksnes riigi ja pankade fondivalitsejate vedamisel. 

Allikas: https://www.err.ee/