Ahti Asmann: kas investeerime vastu nõudlust või nõudmist?

24.07.2026

Euroopa heitmekaubanduse süsteem ei täida enam oma algset eesmärki, kliimapoliitilise instrumendina on selle globaalne mõju olematu. Maailmas süsinikuheide kasvab, Euroopa initsiatiiviga pole keegi kaasa tulnud. Meie kohustus on seista lahenduste eest, mis vähendavad keskkonnamõju, kuid ei ekspordi samal ajal Euroopa töökohti, investeeringuid ja maksutulu mujale, kirjutab Ahti Asmann.

Kvoodimüügi tuludega käivad riigid ringi nagu tavapärase keskkonnamaksu tulemiga, kuid selle asemel, et anda ettevõtetele mõistlik hinnasignaal heite vähendamiseks, on ETS-ist saanud ebastabiilne ja poliitiliselt juhitud instrument, mis nõrgestab Euroopa tööstust. Lahendus ei ole süsteemi järjekordne kosmeetiline parandamine, Euroopa vajab prognoositavat CO₂ maksu, mis arvestab meie peamiste kaubanduspartnerite tegeliku süsinikuhinnaga.

Praegune ETS suunab ettevõtteid investeerima mitte turu nõudluse, vaid poliitilise nõudmise järgi. Ettevõtjale öeldakse, milliseid tehnoloogiaid tuleb kasutada ja kui kiiresti tuleb senine tootmine ümber korraldada. Samal ajal puudub kindlus, milliseks kujuneb kvoodi hind aasta, kolme või kümne pärast. Sellises olukorras ei saa teha ratsionaalseid tööstusinvesteeringuid, saab ainult loota, et järgmine poliitiline otsus ei muuda varasemat investeeringut mõttetuks.

Tööstuses on elementaarne, et suur investeering vajab prognoositavat sisendhinda, selget turgu ja arusaadavat riski, aga ETS ei paku neist praegu ühtegi. Kvoodi hinda mõjutavad poliitilised otsused, turule lastavate ühikute kogus ja spekulatsioon. Ettevõte peab aga konkureerima maailmaturul tootjatega, kellele samaväärset süsinikukulu ei rakendata.

Selle asemel, et Euroopa ülejäänud maailma kaasa tõmbaks, soovitakse ettevõtteid veelgi tugevamalt suunata investeerima poliitiliselt etteantud lahendustesse. Tõsi, kavandatavate reformidega nähakse ette, et osa heitmekvootide müügist laekuvatest tuludest suunatakse tööstusele tagasi, kuid see ei lahenda peamist küsimust, et mis saab siis, kui valitud tee osutub majanduslikult või tehnoloogiliselt valeks.

Tegelikult on ETS oma olemuselt klassikaline keskkonnamaks, mille eesmärk peaks olema anda hinnasignaal, mis suunab ettevõtteid otsima väiksema keskkonnamõjuga lahendusi. Viimastel aastatel on sellest aga saanud instrument, mille eesmärgiks näib olevat dekarboniseerimine sõltumata selle hinnast või majanduslikust mõjust.

See muudab ka riski olemust. Turumajanduses otsustab ettevõtja ise, millesse investeerida, ning ebaõnnestumise korral kannab kahju investor. Kui investeerimissuunad määratakse poliitiliste otsustega, kandub risk kogu ühiskonnale ehk maksumaksjatele, tarbijatele ja ettevõtjatele.

Lihtsustatud kujul näeb ETS-i mõjuahel välja järgmine. Esiteks maksustatakse kliimapoliitika eesmärgil Euroopa energiamahukat tööstust. Teiseks ei rakenda ülejäänud maailm samaväärseid piiranguid ning Euroopa ettevõtted kaotavad globaalsel turul konkurentsivõimet.

Kolmandaks liigub tootmine riikidesse, kus keskkonnanõuded on leebemad. Euroopa kaotab töökohad, investeeringud ja maksutulu. Eestis tähendab see lisaks väga konkreetset sotsiaalmajanduslikku ja julgeolekuriski Ida-Virumaal. Ning neljandaks ei pruugi maailm tervikuna võita ka keskkonnamõttes, sest nõudlus ei kao kuhugi, sama kaup toodetakse lihtsalt väljaspool Euroopa Liitu suurema süsinikujalajäljega.

Kui poliitiline instrument kujundab käitumist valesti, võib tulemus olla täpselt vastupidine soovitule. Eestis on sarnast loogikat juba kogetud alkoholiaktsiisi järsu tõstmise ajal. Tarbimine ei vähenenud märkimisväärselt, kuid osa maksutulust kolis Lätti.

Seetõttu võiks alternatiivne lähenemine olla käsitleda süsinikuheidet kui vältimatut keskkonnamõju, mida tuleb vähendada mõistliku hinnasignaali abil, mitte iga hinna eest nulli viia. HKS võiks toimida keskkonnatasuna, mis motiveerib innovatsiooni ja efektiivsust, kuid jätab ettevõtjatele võimaluse valida ise kõige mõistlikum tee eesmärgini jõudmiseks.

Eesti jaoks on kliimapoliitika kõrval vähemalt sama oluline energiajulgeolek ja konkurentsivõimeline majandus. Ainult tugev majandus võimaldab rahastada riigikaitset, haridust, tervishoidu ja kultuuri. Põhjamaana on Eestil ka eripärad, mida Euroopa ühtne kliimapoliitika alati ei arvesta. Seetõttu peame säilitama õiguse otsustada, milliste energiaallikate, tehnoloogiate ja investeeringutega oma eesmärke saavutame.

Paraku oleme seni harjunud ootama Euroopa Komisjoni ettepanekut ja seejärel arutama, kuidas seda võimalikult kuulekalt rakendada. Nii ei kaitsta väikese tööstusriigi huve. Seetõttu võiks Eesti Euroopa Liidu ETS-i reformimisel liitlasti otsida ja proaktiivselt seista vähemalt järgneva kolme põhimõtte eest:

Euroopa energiajulgeoleku tugevdamiseks tuleb näha ette erisused Euroopa Liidust pärinevatele fossiilkütustele, et vähendada sõltuvust kolmandatest riikidest.

Euroopa tööstuse konkurentsivõime säilitamiseks ei tohi vähendada tasuta eraldatavaid heitmekvoote võrreldes praeguse süsteemiga.

ETS tuleb lahti siduda dekarboniseerimise eesmärgist ning reformida seda kui keskkonnamaksu (mida ta sisuliselt ka praegu praktikas on). Kvoodile tuleks kehtestada mõistlik hinnalagi, mis välistab spekulatiivsed hinnahüpped ning hoiab ära Euroopa tööstuse konkurentsivõime edasise halvenemise.

ETS-i reformiaken on avanenud ning just nüüd otsustatakse, milliseks kujuneb Euroopa kliimapoliitika järgmisteks aastakümneteks. Ometi jääb mulje, et nii Eestis kui ka Euroopa tasandil tegelevad selle erakordselt suure mõjuga teemaga liiga vähesed poliitikud. See on üllatav, sest vähesed Euroopa õigusaktid mõjutavad sama otseselt meie energiahinda, tööstuse tulevikku, maksutulusid, regionaalpoliitikat ja inimeste igapäevast toimetulekut.

Seetõttu ei tohiks Eesti seekord piirduda Euroopa Komisjoni ettepanekute vaikiva toetamisega. Meie kohustus on seista lahenduste eest, mis vähendavad keskkonnamõju, kuid ei ekspordi samal ajal Euroopa töökohti, investeeringuid ja maksutulu mujale maailma.

Euroopa Komisjon teeb seda, milleks liikmesriigid teda suunistavad, ja Eesti ootab seda, mida Euroopa Komisjon ütleb. Millal algab oma mõjult riikliku tähtsusega küsimuse seisukoha kujundamine Eestis?

Allikas: https://www.err.ee/