Helde perepoliitika võib naiste emaduslõivu valikuliselt kasvatada

Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlased uurisid oma hiljutises töös, kuidas perepoliitika ja ühiskondlikud soorollid mõjutavad emaduslõivu ehk palgaerinevust emade ning lastetute naiste vahel. Töörühm lootis 25 Euroopa riigi andmeid kõrvutades välja selgitada, kas ja kuidas mõjutavad lõhet soonormid ja erinevad riiklikud meetmed, nagu lastehoiukohtade kättesaadavus ja vanemapuhkuse tingimused.

Uuring kinnitas, et nn emadustrahv vähendab naiste sissetulekut üle terve Euroopa. Mõnel pool, näiteks Austrias, Tšehhis ja Balti riikides, sh Eestis, oli palgakaotus eriti suur. "Ilmselt oleks vale öelda, et süüdi on helde perepoliitika. Eesti otsus toetada peresid vanemahüvitisega oli hea samm. Probleem võib olla aga selles, et vanemahüvitist võtavad välja peamiselt emad. See võib panna noortele naistele külge sildi, et nad on tööturul ohtlikud – nad lähevad ära, ja pikaks ajaks," oletas Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent Triin Lauri.

Värske uuringu tulemused näitasid, et pikema ja heldema vanemahüvitisega riikides oli ka emadusest tulenev palgakaotus suurem. Tegu on ühe näitega heaoluparadoksist. Sotsiaalpoliitikast tuntud nähtus kirjeldab olukorda, kus helded ja headel kavatsustel põhinevad poliitikameetmed võivad ootamatult hoopis süvendada sotsiaalseid riske, mida need leevendada püüavad. "Seal, kus sul on väga head helded poliitikad, võivad hakata need karistused ühiskonnas tulema teisest otsast," selgitas Lauri.

Seejuures polnud kõrge ja madala kvalifikatsiooniga naiste vahel eriliselt vahet – pikk puhkus mõjus mõlema rühma sissetulekutele negatiivselt. Sotsioloogide sõnul võib emadusega seotud peidetud risk mõjutada alateadlikult tööandjate värbamis- ja edutamisotsuseid. See omakorda pärsib naiste karjäärivõimalusi isegi siis, kui tööandjad on isiklikul tasemel mõistlikud ja toetavad peresõbralikku poliitikat.

Vahe lastega ja lasteta 25-44-aastaste naise sissetulekus. Korrigeeritud perekonnaseisu, vanuse, tööstaaži, hariduse, ameti ja tööturu valiku suhtes."
Autor/allikas: Lauri jt/STSS

Kõrgharitud võidavad rohkem

Küll aga oli näha kõrgharitud ja paremal sotsiaalmajanduslikul järjel olevate ning madalama kvalifikatsiooniga emade vahel erinevusi kokkuhoidlikemates riikides. Uuring näitas selgelt, et kõrgema kvalifikatsiooniga naised võidavad lastehoiupoliitikast rohkem kui madalama kvalifikatsiooniga naised.

Triin Lauri sõnul ilmneb siin nn Matteuse efekt, kus poliitikameetmed on sageli kasulikumad neile, kel on sotsiaalmajanduslikult niigi parem positsioon. "Kõrgematel ametipositsioonidel olevad emad suudavad paremini läbi nende olemasolevate perepoliitika meetmete, olgu see siis vanemahüvitis või lasteaiakohad, oma palgakaristust leevendada," selgitas ta. 

Sellel on mitu põhjust. Tallinna Ülikooli sotsioloogiaprofessori Kadri Tähe sõnul on kõrgemal positsioonil olevatel naistel sageli ka sarnase haridustasemega partnerid, kes osalevad laste kasvatamises rohkem. "Tekivad justkui kooslused, kus mitme inimese ressurss ja valmisolek töö ning pereelu ühildamiseks akumuleerub ühe pere tasandil. Need inimesed suudavad jällegi seda süsteemi enda jaoks paremini tööle panna ja neid võimalusi rakendada," sõnas Täht.

Lisaks pakuvad kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvad töökohad tihti suuremat paindlikkust. "Sa oled nagu ise oma aja peremees või perenaine ja sul on võimalik paremini ühildada see oma uue rolliga, kus sul on ka lapsed," lisas Lauri.

Teadlaste sõnul ei seisne siinkohal lahendus edukamate perede karistamises, vaid pigem ebavõrdsuse vähendamises, luues lastele võrdsemad stardivõimalused. Üks tõhusamaid viise selleks on panustada riiklikult kvaliteetse ja kättesaadava alushariduse arendamisse. "Lasteaed või varajane haridus on üks lihtsamaid viise, kuidas ühiskonnas sotsiaalset õiglust suurendada," märkis Triin Lauri.

Ühelt poolt aitab see parandada nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga peredest pärit laste tulevikuvõimalusi. Teisalt on tasuta alusharidusel tugev majanduslik põhjendus. Probleemide lahendamine hilisemates haridusastmetes on kordades kulukam. "Igal järgmisel, kõrgemal haridusastmel on sotsiaalse õigluse loomine palju kulukam, sest eelnevalt on juba sedavõrd palju valesti läinud ja seda peab hakkama ülevalpool kompenseerima," märkis Lauri.

Kitsamalt Eesti kontekstis aitaks see suurendada ka ühiskonna sidusust, eriti seoses üleminekuga eestikeelsele õppele. Lasteaias ei saa kokku ainult eesti- ja venekeelsetest peredest pärit lapsed, vaid seal peavad omavahel suhtlema ka nende vanemad.

Normide nähtamatu jõud

Sotsioloogid kinnitasid samas, et poliitikameetmetest üksi ei piisa, sest nende mõju vahendavad ühiskonnas levinud hoiakud ja normid. Uuring näitas, kuidas riikides, kus valitsevad traditsioonilisemad soorollid ja peetakse normaalseks, et ema on kodune, on ka emaduslõiv suurem. 

Kadri Tähe hinnangul on perepoliitika puhul väärtuste ja hoiakute kontekst määrava tähtsusega. "Me võime anda küll väga helded hüvitised, aga kui üldine hoiak on, et see ongi mõeldud mitte vanematele, vaid emadele, siis see tegelikult põhistab veel rohkem seda normi, et seda võtavad [peamiselt] emad," selgitas professor.

Kinnistunud arusaam, et naiste ülesanne on laste eest hoolitseda, on Eestis endiselt tugev, kuigi Eesti naised on Euroopas ühed aktiivsemad tööturul osalejad. "Meil on sageli suhteliselt traditsiooniline tööjaotus: naised teevad palju rohkem majapidamis- ja lastehoiutegevusi," nentis professor.

Tuleviku suhtes oli Täht siiski ettevaatlikult optimistlik – poliitilistel otsustel on pikaajaline mõju ning need aitavad tasakaalu luua. "Ma ei usu, et me näeme radikaalset teistsugust pilti lühikese aja jooksul, aga ma loodan, et see tasapisi ikkagi muutub," sõnas Täht.

Triin Lauri pidas üheks lootustandvaks märgiks muutust isaduse kuvandis ja nende üha nähtavamat rolli laste kasvatamisel. "Linnaruumis on minu arvates üha rohkem näha särava ja rõõmsa näoga isasid lapsevankritega ringi jalutamas. Sellest on saanud asi, mille üle uhke olla, mis on hästi tore," kirjeldas Lauri.

Head eeskujud

Paradoksaalselt oli analüüsi põhjal emaduslõiv uuritud riikidest kõige väiksem mitmetes Lõuna-Euroopa riikides, näiteks Itaalias, Kreekas ja Hispaanias. Viimane ilmestab sotsioloogide sõnul, kuidas lahendusi otsides on ohtlik vaadata teiste riikide andmeid ja statistikat pealiskaudselt. Oluline on ka kontekst.

"Need näitajad ei tähenda, et Lõuna-Euroopas oleks asjad väga korras, vaid seal töötab lihtsalt suhteliselt vähe naisi," selgitas Triin Lauri. Tööturule lähevad peamiselt kõrgemalt haritud ja karjäärile orienteeritud naised, kelle positsioon on juba eos tugevam. See moonutab aga terve riigi statistikat.

Eeskuju tasuks teadlaste hinnangul võtta pigem Põhjamaadest, eriti Taanist, mida on kaua peetud perepoliitikas ideaalmudeliks. Seal pole edu pant aga üks hõbekuulina toimiv meede, vaid mitme teguri nutikas kombinatsioon.

Esiteks on sealne vanemahüvitis mõõdukalt helde, kuid paindlik, kestes umbes aasta. See aitab vältida liiga pikkade karjäärikatkestustega kaasnevaid riske. Teiseks panustatakse tugevalt isade kaasamisele, näiteks rakendades "võta või jäta" põhimõtet, kus osa vanemapuhkusest on reserveeritud ainult isale ja seda ei saa emale üle kanda. Kolmas ja sama oluline sammas on kvaliteetne ning kõigile kättesaadav alusharidus ja lapsehoid, mis võimaldab vanematel soovi korral varem tööle naasta.

Kadri Täht lisab, et Põhjamaade süsteemi iseloomustab ka teatud rangus ja selge filosoofia. Seal ei mõelda emadele ja isadele eraldi, vaid vanematele kui tervikule. "Kui sa ütled isana, et sina oled lapsega kodus, siis sa oledki lapsega kodus. Ja kui sa ei ole, siis sinu [toetus] kaob ära," selgitas Täht: "Emad ja isad on mõlemad lapsevanemad ning nende kohustused ja vastutus on võrdsed. Püütakse liikuda selles suunas, et nad mõlemad oleksid kaasatud."

Lisaks võiks kaaluda tavapärasest raamist välja mõtlemist ning vanavanemate suuremat kaasamist. "Miks mitte laiendada vanemahüvitisi vanavanematele? Eestis on nad sageli käe-jala ulatuses ja see võiks olla üks võimalus, mida kaaluda," pakkus Triin Lauri.

Kadri Täht lisas, et vanavanematel on Eestis juba praegu oluline, kuigi mitteametlik roll, näiteks lapse haigestudes või ajal, kui laps alles lasteaiaga harjub. Toetuse vormistamine aitaks tunnustada ja kindlustada juba toimivat tugivõrgustikku. Probleemiks on aga see, et võrdlemisi suur osa Eesti pensionäridest käib ise tööl, ehk mõju ei pruugi olla sedavõrd suur kui lõunapoolsemates riikides.

Pikk protsess

Uuringu andmed pärinevad 2018. aastast ehk ajast enne koroonakriisi ja Euroopa Liidu töö- ja eraelu tasakaalu direktiivi täielikku rakendumist. Teadlaste hinnangul ei tohiks see ajaline nihe uuringu laiapõhjalisi tulemusi siiski kuigipalju muuta.

Samas muutis pandeemia kahtlemata töö ja pereelu ühildamise dünaamikat. "Me justkui näiliselt lahendasime selle töö- ja pereelu konflikti ära sellega, et kõik olid kodus ja kõik pidi saama tehtud," muigas Triin Lauri. Ta lisas, et paindlikkusega kaasnes aga emotsionaalne ja vaimne ülekoormus, mis viis "näilise töötamise ja näilise perega koos olemiseni".

Samuti rõhutasid teadlased, et emaduslõivu tagajärjed ei piirdu vaid aktiivsete tööaastatega, vaid heidavad pika varju ka pensionipõlvele. Kadri Tähe sõnul on ülioluline teadvustada, et tänased otsused ja sissetulekute erinevused kanduvad vältimatult edasi tulevikku.

"Emaduslõiv kandub edasi teistesse sfääridesse. Oluline on teadvustada, et see praegune palgalõhe on tulevikus pensionilõhe. Tänaste otsuste mõju on seega sageli tunda alles 20–30 aasta pärast, eriti mis puudutab tööturgu ja osalust," rõhutas professor. See tähendab, et väiksem sissetulek tööturule naastes viib paratamatult ka madalama pensionini, süvendades naiste majanduslikku ebavõrdsust kogu elukaare vältel.

Lauri lisas, et kui ühiskond peab perepoliitikat tõepoolest prioriteediks, tuleb nii riske kui ka pikaajalisi mõjusid vaadata tervikpildis, mitte ainult lühiajalise toetusena.

Visa ebavõrdsus

Samas tuleb endale aru anda, et täielikult pole ilmselt võimalik emaduslõivust lahti saada. Erinevus palgas püsib kangekaelselt isegi eeskujuna nähtavates Põhjamaades, kus naiste tööhõive on kõrge ja sooline palgalõhe väike. Sotsioloogide sõnul seletataksegi see viimane lõhe peaaegu täielikult laste saamisega.

Teisalt ei tohiks seda võtta ka ettekäändena erisuste eiramiseks. Põhjamaade näide lükkab ühtlasi ümber väite, nagu paistaks olukord Eestis halb vaid seetõttu, et siin on palju naisi tööturul. "Põhjamaade näide on ikkagi see, et isegi kui naised on väga tugevalt tööturul, on võimalik saavutada madal palgalõhe, kuigi sealgi on see [areng] kuskile pidama jäänud," nentis Täht. Üks põhjus on ka Põhjamaades püsiv struktuurne ebavõrdsus, kus naised koonduvad sagedamini madalama palgatasemega erialadele.

Lõpetuseks rõhutasid teadlased, et oluline on muuta ka tööandjate suhtumist. Lapsevanemaks saamist ei tohiks näha ohuna, vaid pigem väärtusena. Triin Lauri sõnul võiksid tööandjad mõista, et lapse saamisega omandab inimene hulgaliselt uusi oskusi. "Ta oskab paremini oma aega planeerida. Veelgi enam, kui sul on lapsed ja tead, et sul on nüüd see kaks tundi selle ärategemiseks, oled sa mõneti võib-olla ka see kaks tundi natuke efektiivsem," selgitas dotsent.

Uuring ilmus ajakirjas Studies of Transition States and Societies (STSS).

Allikas: https://novaator.err.ee/