Signe Riisalo: perepoliitika peab toetama neid, kes soovivad lapsi saada

Ühiskonna, majanduse ja innovatsiooni eeldus on inimesed, kes loovad meelepärast keskkonda, kus ennast teostada karjääris kui pereelus. Ühiskond, mille rahvastik vananeb, kaotab innovatsioonis, ettevõtlikkuses ja arengus laiemalt. Riigi kultuuri ja keele säilimine sõltub inimestest, kes seda keelt räägivad ja kultuuri identiteeti kannavad. Madal sündide arv on ühelt poolt seotud 1990. aastate väikese sündide arvuga aastatega, aga ei ole lõpuni sellega selgitatav.

Euroopa Liidu riikides vähenes sündide arv 2019.–2023. aastal 12 protsenti, Eestis samal ajal 22 protsenti, millega oleme Euroopa Liidus esikolmikus. Siiski tuleb tõdeda, et geopoliitilisel asukohal on oma roll, mida näitab Venemaa Föderatsiooniga piiri omavate riikide sh Poola, Leedu ja Soome sündide drastiline vähenemine. Hiljutisest uuringust teame ka, et Soome noortest peredest koguni kolmandik lükkavad võimalike sõjaohtude tõttu lapse saamist edasi.

Eestis on veidi alla 300 000 lapse ja 21. sajandi lõpuks väheneb laste arv prognooside kohaselt alla 200 000. Samal ajal langeb väheneva suurusega põlvkondade tõttu tööealiste (20–64-aastased) arv prognooside kohaselt vaatamata sisserändele praeguselt 800 000-lt sajandi lõpuks 550 000-le ehk umbes 48 protsendile. Vanemaealiste osakaal suureneb samas 20 protsendilt 35 protsendini.

Tagajärjeks on väiksemad põlvkonnad, kus on vähem teadlasi, ettevõtjaid, õpetajaid, arste, hooldajaid. Samal ajal seab kõrge eakate osakaal surve sotsiaalkaitsele, tervishoiule ja majanduskasvule.

Kui meil õnnestuks tõsta sündimuskordajat 0,5 protsendipunkti, oleks meil sajandi lõpuks 12 200 last. Praeguse olukorra jätkudes saame prognoosida ainult 6100 last. See aga tähendab, et tuleb teha pingutusi ja toetada neid peresid, kes soovivad, kuid ei julge lapsi saada või lükkavad laste saamist soovile vaatamata edasi.

Uuringutest, mille teadmised on koondatud vast avaldatud laste saamist ja kasvatamist toetavate poliitikavalikute analüüsi, teame, et esimene laps sünnib perre järjest hilisemas eas (keskmiselt 28,9-aastaselt) ning et on toimunud väärtuste ja hoiakute muutumine.

Pered ise toovad uuringute kohaselt põhjusteks majandusliku ebakindluse, eluaseme soetamise raskused, nii vaimse kui ka füüsilise tervise probleemid, töö- ja pereelu ühildamise väljakutsed, aga ka raskused peresuhetes ja vanemlusega toimetulekul.

Pere loomine ja laste saamine on ainulaadne ja isiklik, seetõttu peab riigi pakutav perepoliitika toetama neid, kes soovivad lapsi saada, eemaldades teelt takistused.

Sund ega raha individualiseerinud ühiskonnas hoiakuid ja väärtusi ei muuda. Inimesel on õigus valida kunstlik viljastamine (ca 6 protsenti lastest) või ka mitte lapsi saada. Küll aga on riigi ülesanne toetada neid, kes soovivad lapsi, aga ei julge või ei saa.

2024. aastal toimunud aruteludes valdkonna teadlaste ja ekspertidega pakuti välja põhimõtted, millest Eesti perepoliitika peaks edaspidi lähtuma: kestlikkusest, järjepidevusest ja ajakohasusest, valikuvabaduse austamisest, valdkondade vahelisest lõimitusest, solidaarsusest ja teaduspõhisusest.

Uuringud kinnitavad, et vanemahüvitis on olnud positiivse mõjuga meede, andes lapse vanematele kindlustunde sissetuleku säilimiseks väikelapsega kodus olemise ajaks. Kohandatud vanemahüvitis saab olla ka tööriistaks suurendamaks majanduslikku kindlustunnet noortel peredel, kelle töine sissetulek pole veel piisav või kardavad karjäärialaseid tagasilööke.

Samuti saab järjestikuste sündide puhul kaaluda vanemahüvitise kaudu täiendava toe pakkumist. Juba tehtud seadusemuudatused seda teevad ja alates järgmisest aastast ei ole piiranguid vanemahüvitist saavatel vanematel töise tulu teenimiseks. Täiendavalt vanemahüvitise paindlikkust luues võimaldaks ka töö- ja pereelu korraldamist lihtsustada, kui lubada vanemahüvitist saada vanavanematel.

Takistusena on uuringud välja toonud vaimsest ja füüsilisest tervisest tingitud tõkked, mis kinnitab, et riigi poolt vaimse tervise toetamiseks ette võetu on olnud õige suund. Viljatus on sagedasti seotud ka füüsilise tervisega sh krooniliste haiguste ja ülekaalulisusega. Viljatusravi ja kunstlik viljastamine vajavad samuti ülevaatamist, et takistused viljatusravi või kunstliku viljastamise kasutamiseks nii ema vanuse kui muude tervisenäitajate osas oleks minimaalsed.

Kasutamata võimalus on asendusemadus, milline võiks olla lubatud rangelt altruistlikel kaalutlustel. Eestis on naisi, kes tervislikel põhjustel last kanda ega sünnitada saa, kuid kellel on lähedane (ema, õde), kes on valmis abiks olema, kui seadus seda lubaks.

Eluaseme puudumine on üks kõige olulisemaid pereloome takistusi, eluaseme kättesaadavus on ajas kahanenud ning võimalused on regionaalselt väga erinevad. Valitsus on koalitsioonileppes kokku leppinud, et võimaldada tulevikus teise samba kasutamist kodulaenu tagatisena, samuti on kaasajastatud Kredexi eluasememeetmeid lasterikastele peredele. Eluasemeturu loomuliku ja kiire arengu takistused sh planeerimised, kooskõlastused ja lubade menetlused tuleb muuta sujuvaks ja kiireks, et koduaseme soetamine saaks tulevikus olla soodsam.

Meetmete ellurakendamine nõuab raha. Madalad sündide numbrid tingivad olukorra, kus ligikaudu miljardist eurost (riigi kulu perehüvitistele) jääb järgnevatel aastatel keskmiselt kasutamata paarkümmend miljonit eurot aastas. Selle summa võiks planeerida ühiskonnaülese kokkuleppena laste ja lastega perede toetamiseks.

Väikesel sündimuskordaja muutusel on ajas oluline kumulatiivne mõju, mis tähendab, et kuigi meil ei ole võimalik mõjutada väheste sündide arvu lähiminevikus, on meil võimalus ja kohustus mõjutada tulevikku.

Allikas: https://www.err.ee/