Kuuno Kirspuu: energiapoliitika vajab insenere, mitte loosungeid

Infomüra virvarris on aina olulisemaks saamas oskus eristada paanikat külvavaid müüte faktidest. Nende teemade puhul kiputakse tihtipeale kohe äärmustesse kalduma, mille juures ei hoolita põhjalikust mõjuanalüüsist. Ja nagu teame, siis äärmused ei tööta kunagi kestvalt, vaid annavad alust just teatud rühmitustele, kes näevad selles ohtu ühiskonnale, Eestile, majandusele jne. Kohalikel valimistel nägime isegi erinevatel valimisplakatitel tuulikutevastast sümboolikat, rääkimata lubadustest valimisprogrammides. 

Tarbijatest on nüüd saanud ka targad tootjad

Müüdid ja eksiarvamused tekivad hirmudest ja teadmatusest. Just seetõttu on inseneriharidus strateegilise tähtsusega, kuna ilma uute teadmiste ja oskusteta ei suuda me neid muutusi mõista, mõõta ega juhtida ning üle minna targale jätkusuutlikule majandusmudelile.

Maailm, ja ka Eesti selle osana, on suures muutumises. Elektrifitseerimine megatrendina ei räägi me enam ainult elektri tarbimisest kodus seadmete kasutamisel, vaid meie igapäevas on osa elektriautodel, soojuspumpadel ning jahutusseadmetel. Samuti on tegemisel Tallinn-Tartu raudtee elektrifitseerimine ja kavandamisel olev Rail Baltic toob riikide vahele sõitma elektrirongid.

Euroopa Kontrollikoja Eesti esindaja Keit Pentus-Rosimannus tõi tänavusel Elektrilevi konverentsil oma ettekandes välja, et eeldatavasti suureneb Euroopa Liidu elektrinõudlus 2050. aastaks enam kui kaks korda. Kui arvestada sedagi, et ligikaudu 40 protsenti jaotusvõrgust on üle 40 aasta vana, siis on meil investeeringute elluviimiseks juurde vaja hulganisti uusi spetsialiste.

Elektrisüsteem on tegemas läbi transformatsiooni, muutudes senisest ühesuunalisest kahesuunaliseks targaks võrguks, kus on suur osa hajutatud energiatootmisel. Võrku on lisandunud taastuvad energiaallikad, päikese- ja tuulepargid, kuid aina enam integreeritakse ka juhitavaid  energiasalvestusseadmeid, millel on oluline roll elektrivõrgu varustuskindluse tagamisel ning mille abil on võimalik saada juurdepääs sagedusreservide turule.

Olulist rolli mängibki tõik, et varasematest tarbijatest on nüüd saanud ka targad tootjad. See kõik tähendab, et välistatud on liikumine tagasi fossiilsete energiaallikate laiema kasutamise suunas ning tulevik ei saa olla mitte midagi muud kui puhtam, ent paindlikum ja hajusam energiatootmine koos ilmastikukindla targa elektrivõrguga (ingl k. smart grid).

Loosungite keel on küll tabav ja lihtne, kuid ei saa ega tohi tormata, sest tasakaalukus ja teadlik areng on need, mis toovad meile edu. Kui soovime oma lapselastele ja nende lastele elurikast ja elamisväärset keskkonda, on meil vaja insenere ja tulevikutalente, kes suudavad kasutada oma teadmisi inseneerias, et võidelda müütide ja eksiarvamustega, mis võivad saada meie energiapoliitikale ja majanduse arengule saatuslikuks.

Tuleviku energiapoliitika ei saa sündida poliitikute tagatubades

Avaldasin oma seisukohta Arvamusfestivalil juba kaks aastat tagasi, kui arutleti Eestis tuumajaamade rajamise vajaduse ja otstarbekuse üle, et me ei tohi anda tuleviku energeetikalahenduste otsustusõigust pelgalt poliitikutele, kes näevad kaalutlevas ja laia pildi mõistmist nõudvas arutelus väga kitsast ja lühiajalist omakasupüüdlikku vaadet.

Eesti ühiskond on veel sisimas rabe ja kergelt mõjutatav, kuid õnneks on meil tugev sõltumatute akadeemikute potentsiaal, targad teadlased eesotsas ETA energeetikakomisjoni esimehe Arvi Hamburgiga, kes suudavad juhtida pika ja kestliku energiamajanduse kava koostamist, milles selgelt lähtutakse Eesti kui riigi huvidest.

Energiapoliitika loomisel ja elluviimisel on oluline lüli kaasata piisavalt insenere ja töötada välja konkreetsed kavad, kuidas suunata noori insenerideks õppima, sest insenerid on need, kes annavad nähtamatule vormi, jagavad keerulise osadeks ja muudavad selle arusaadavaks, rakendatavaks ning ühiskonnale kasulikuks.

Kindlasti on vajalik mõtteviisi muutus ja see on meie noortel paljuski juba olemas. Nemad on ju ka need, kelle jaoks me seda ühiskonda ja Eestit ehitame. Aina enam peakski neilt küsima ja tuleviku inseneride arvamust kuulama. Ühiskonna väärtusloome ja majanduse kiire areng saab toimuda era- ja avaliku sektori mõjusas koostöös, samuti ülikoolide ja ettevõtete tihedas koostöös.

Kestlikkus ei saa olla loosung, vaid pigem pikaajalisele kasvule ja arengule suunav mõtteviis. Siit ka küsimus ettevõtetele: millise elukeskkonna me loome oma lapselastele ja nende lastele? Loodan, et kestva ning tarkust ja elurikkust täis. Ilma insenerideta jääb meie tulevik vaid loosungiteks. Just nemad on need, kes annavad ideedele kuju ja tulevikule sisu ning kellest sirguvad tulevased akadeemikud, Eesti kestliku plaani eestvedajad.

Allikas: https://www.err.ee/