Kodukontori nähtamatu ukselävi tekitab palgatülisid

Kodukontori ekraanikuma taha jäävas hämaruses on käärimas probleemirikas segu küsimuse ümber, millal algab töö. Pinged löövad aeg-ajalt välja ja ületavad uudiskünnise. Probleem puudutab rohkemaid inimesi, kui seda teadvustatakse. Töö sisu ja vormid virtualiseeruvad, nende sisu on enamasti arusaadav, aga algus ja lõpp mitte.

Oktoobris jõudis USA kohtu lauale grupihagi, milles väidetakse, et Bank of America nõudis sadadelt kaugtöötajatelt iga päev 15–30 minuti kulutamist arvutite käivitamisele, autentimisele, lõunapausi järel automaatse väljalogimise tõttu uuesti ühenduse loomisele ja tööpäeva lõpus turvalisele sulgemisele. Iga tööpäeva eel ja järel kümneid minuteid tööle pühendatud aega, mille eest palka ei makstud.

Töövõtjad olid patiseisus, sest neid samme astumata poleks saanud teha palgatööd. Juhtum on värske ja osapooled pole saanud seda kohtuniku ees läbi vaielda. Vaidlus toob esile juba mõnda aega tüliks olnud küsimuse, kuhu tõmmata piir elu ja töö vahel. See kulgeb üha sagedamini sisselogimisekraani kaudu.

Hagejad väidavad, et tegemist on tasustamata tööeelse tööga, mis rikkuvat sealse õiglase töö kokkulepet. Kontseptsioon pärineb 2008. aastast seoses kõnekeskuste töö määratlemisel tekkinud vaidlustega. Toona jõuti kokkuleppele, et ettevalmistavad tegevused on tasustatavad, kui need on töö lahutamatu osa.

Nüüdne vaidlus peaks selgitama, kas kodused arvuti sisselülitamise ja turvaprotokollide digirituaalid liigituvad tasustatavaks tööks. Kaebuse esitanud töötajate hinnangul nõutakse neilt tegevusi, mis on hädavajalikud normaalseks töösoorituseks.

Juhtum tutvustab mitmeid tööalase halli tsooniga seonduvaid väljakutseid. Mõned aastad varem jõudis kohtusse vaidlus, kas kodust tööle sõitmine tuleks lugeda tööga seotud ajaks ja seda peaks samuti kompenseerima. Otsus oli huvitav. Tööle sõitmist üldiselt peeti hüvitamatuks, kuid reisiaega, mis on töö jaoks lahutamatu ja hädavajalik, tuleb tööandjal tasustada.

USA ülemkohus lahendas isegi tüli seoses ajaga, mis kulub lihatööstuse töötajal nõutava varustuse selgapanekule ja seljastvõtmisele. Selle aja eest tuli maksta palka, aga selleks järjekorras seismise aega palga sisse ei arvestata. Kõrgem kohus pidi lahendama vaidluse, kas näiteks Amazoni lao töötajate vahetusejärgsed vargusvastased kontrollid on tööaeg või mitte. Tööandja jaoks on see oluline tegevus, aga see ei ole töötaja tegeliku töö lahutamatu osa. Otsustati, et turvakontrolli läbimise eest palka maksta ei tule.

Digitaalse töö vorme puudutavate vaidluste puhul on need eristused üllatavalt olulised. Küsimuse all on see, kas arvuti käivitamine ja autentimine on pigem nagu turvavarustus, st olemuslik töö või töökoha ukseavas seisva isiku läbiotsimine, st juhuslik toiming.

Analoogselt tõstatub võrdlus seniste transpordivaietega. Tavaline pendelränne kodust tööle ja tagasi pole tasustatav, aga tööpäeva sees tehtud reisid või tööpäeva vahelised väljasõidud võivad olla kompenseeritavad. Vahetame maanteed inforuumi osaks olevate VPN-tunnelite vastu. Kas nüüd paistab hommikune umbes poole tunnine "pendelränne" kodu ja töökoha vahel tavalise reisimisena või ollakse juba üle töökoha nähtamatu ukseläve ja tehakse tööd?

Tööks loetakse tegevusi, mis viivad otseselt tööd edasi. Mida enne seda tehakse, ongi tõlgendamise küsimus.

Varasematest uuringutest on selgunud, et paljud kaugtöötajad töötavad iga päev 1– 2 tundi rohkem. Seda peamiselt teiste omasuguste ja jätkuva ühenduses olemise tõttu. Katkematu kontakt on probleem, mida ei püüa keegi lahendada. Töötajat hirmutab FOMO, hirm millestki ilma jääda ja kahjustada oma konkurentsivõimet.

Inimesi saab kätte mitmesuguste alternatiivsete ning informaalsemate sidekanalite kaudu ja paljud töötajad on rohkem või vähem formaalses valves, juhuks kui sünnivad probleemid või tärkavad klientidel vajadused. Viimane on eriti oluline tööampsude kultuuris. Ametliku tööpäeva järel sisse lipsav kiire ülesanne on pigem tavaline kui haruldane.

Töö ja selle vormide virtualiseerimine muudab ükskõik millise paiga ning aja ärakasutamise lihtsamaks ja vastutuse keerulisemaks. Seadused ei liigu ees, vaid longivad tükk maad taga, kuni keegi nõuab valukarjes abi. Sellega seoses pingestas tööandjat varem kartus, et ei leia töötajale asendajat. Nüüd võib juhtuda vastupidi. Kui kohtud nõuavad töö pakkumisega seotud tingimuste muutmist inimlikumaks, valib tööandja mitte-inimesest töötegija.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Allikas: https://novaator.err.ee/