Kui järglane äri üle ei võta, on lahenduseks ettevõtte müümine. Samas on aga firmadele, mille käive jääb alla 10 miljoni euro, sageli keeruline leida finants- või välisinvestoreid. Erakapitali investeerimisfondid (private equity funds) neist ettevõtetest ei huvitu, sest tehingu suurus on liiga väike. Seega on strateegilised ostjad piiratud, mis omakorda loob Eesti kapitaliturul omamoodi surnud tsooni.
Lisaks on suur osa VKEdest liialt sõltuvad asutaja isikust – kõik olulised suhted ja teadmised on ühe inimese peas. Ostjad tahavad aga näha ettevõtet, mis töötab iseseisvalt. Takistuseks on tihti ka ettevõtjate hinnaootused – emotsionaalne väärtus ja turuväärtus ei lange kokku.
Probleemiga ei seisa silmitsi ainult Eesti ega Baltimaad üldiselt. Näiteks, Saksamaal jääb igal aastal pensionile enam kui saja tuhande ettevõtte omaniku, kel puudub äri üleandmise plaan. Selle tulemusena lõpetab iga neljas järglast otsiv ettevõte tegevuse. Hinnanguliselt võib lahenduse puudumise tõttu 2026. aastaks sulgeda oma uksed 190 000 ettevõtet.
Jaapanis on olukord veel hullem. Seal väheneb VKE-de arv üks protsent aastas – absoluutarvudes tähendab see umbes 40 000 väikese ja keskmise suurusega ettevõtte kadumist aastas. Seda hoolimata asjaolust, et enam kui pooled neist olid kasumlikud.
Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tegevuse lõpetamine vähendaks Eesti majanduse mitmekesisust, nõrgestaks kohaliku ettevõtluse arengut ja pidurdaks majanduskasvu ka pikemas perspektiivis. Samal ajal kaoks väärtuslik oskusteave ja tehnoloogiad, mida need ettevõtted on aastakümnete jooksul arendanud.
Kuna suur osa sellistest ettevõtetest tegutseb väljaspool suuremaid linnu, on need sageli kohalike elanike peamised tööandjad. Ettevõtte sulgemine tähendab seega mitte üksnes töökohtade kadumist, vaid sellega kaasnevad rängemad tagajärjed tervele kogukonnale.
Tegemist on doominoefektiga, kus ühe tööandja kadumine mõjutab kogu piirkonna majanduslikku ja sotsiaalset stabiilsust – me räägime rohkem kui kümnete tuhandete töökohtade kadumisest Eestis.
Tulevikule tuleb mõelda juba täna
Ettevõtjad peavad võtma vastutuse oma elutöö tuleviku eest ning alustama ettevõtte saatuse kavandamist viis kuni kümme aastat enne pensionile siirdumist. Oluline on luua struktureeritud juhtkond ja hinnata ettevõtte väärtust realistlikult.
Asjakohaseks muutub ka pikaajalise ja püsiva investori roll – keegi, kes võimaldab ettevõttel jätkata tegevust, kui asutana on läinud pensionile. Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ostmise ja arendamise strateegia ei ole maailmas uus. Näiteks, USA-s ja Rootsis on ettevõtted, nagu Berkshire Hathaway, Constellation Software ja LIFCO, mille aastakasum on kasvanud 500 miljoni euroni ja aktsiahind on alates 2014. aastast tõusnud ligi 18-kordseks.
Nende kogemuse põhjal saab öelda, et kvaliteetsete ja kasumlike ettevõtete ostmine ja arendamine võib pakkuda pikaajalist majanduslikku väärtust. Mudel on lihtne: ostetakse ettevõte ja jätkatakse äritegevusega, ilma plaanita neid hiljem müüa.
Erinevalt tavapärastest investeerimisfondidest ei ole eesmärk lühiajaline müük, vaid väärtuse pikaajalise säilitamine, sealhulgas ettevõtte kultuuri, meeskonna ja identiteedi hoidmine.
Baltikumil on sellisel põhimõttel toimivate valdusettevõtete turg alles kujunemisjärgus. Samamoodi Baltic Family Capitaliga (BFC) omandavad olemasolevad valdusettevõtted ärisid lisandväärtust loovates sektorites. BFC haare on praegu konkurentidest veidi laiem ja nad sihivad ettevõtteid ka äriteenuste ja nišitootmise valdkonnas, mille EBITDA on 0,5–5 miljonit eurot.
Küsimus pole enam selles, kas kirjeldatud lähenemist on vaja, vaid kuidas ja kui kiiresti üleminekut hallata. Järgmise kümnendi otsused määravad, kas Eesti VKE-sektor säilitab oma tugevuse või kahaneb vaikselt.
Allikas: https://rus.err.ee/
04.12.2025