Uuring: emadus paneb naiste teadlaskarjääri tihti igaveseks pausile

Värske uuring lükkab ümber müüdi, justkui ei tahaks noored naised meestega võrdselt karjääri teha või tööle pühenduda. Kopenhaageni ärikooli majandusteadlase Sofie Cairo töörühm tuvastas, et laste sünd seletab lausa 70 protsenti akadeemilises tööhõives valitsevast soolisest lõhest, vahendab Nature.  

Sedavõrd suur kadu teadussüsteemis on märgatav isegi Taanis, mis püsib riiklike toetuste ja vanemapuhkuste korra helduse poolest maailmas esirinnas. Küsitlustes pooldavad inimesed küll koduste kohustuste võrdset jagamist, kuid tegelikkuses langeb lõviosa argisest hooletööst endiselt emadele.

Teadlased on emaduse hinda ehk niinimetatud emaduslõivu uurinud juba aastaid. Varasematest teadustöödest on välja koorunud püsiv ja murettekitav muster – naised teenivad akadeemilises sektoris vähem, neid edutatakse meestest harvemini ning neil on keerulisem jõuda teaduses juhtivkohtadele. 

Märtsis ilmunud mahukas uuring tugineb Taani registriandmetele ja heidab valgust laste sünni otsesele mõjule teadlaskarjääridele. Autorid võtsid luubi alla just selle hetke, mil noored siirduvad doktorantuurist esimesele püsivale töökohale.

Probleem on süsteemne

Uuringu andmed kinnitasid, et meeste ja naiste karjääritrajektoorid kulgevad enne esimese lapse sündi väga sarnaselt. Pärast lapse sündi lähevad need teed aga järsult ja pöördumatult lahku. Autorite sõnul ilmneb just üleminekul doktorantuurist esimesele kindlale töökohale akadeemilise süsteemi n-ö suur leke. Seejuures on probleem terav isegi nendes riikides, kus tugisüsteemid peaksid naisi vähemalt teoorias kaitsma.

Uurijad analüüsisid enam kui 13 000 lapsevanema elukäiku, kes olid aastatel 1996–2017 Taani ülikoolides doktoriõppes. Teadlased sidusid noorte inimeste elulood teadusartiklite andmebaasiga ja karjääriküsitluste vastustega. Analüüsist ilmnes, et kaheksa aastat pärast esimese lapse sündi jäi ülikooli tööle ligi kolmandiku võrra vähem naisi. Isade ridades oli kadu poole väiksem – 14 protsenti. Samas ei suundunud emad mitte paremini tasustatud erialadele, vaid nad lahkusid teadussektorist sageli jäädavalt ning nende sissetulek vähenes.

Lisaks töökoha kaotusele kahanes märgatavalt ka ülikooli jäänud emade teaduslik viljakus. Naiste avaldatud teadusartiklite hulk langes lapse sünni järel järsult. Näitaja püsisi isade omast kolmandiku võrra madalam veel kaheksa aastat peale lapse sündi. Peapõhjus peitub uuringu autorite sõnul koduste tööde ebavõrdses jaotamises. Naised võtavad enda kanda viis korda rohkem lastega seotud ad hoc kohustusi, nagu öise hoolitsemise, haiguspäevad ja ootamatud arstivisiidid.

Samas premeerib teadussüsteem eeskätt neid, kes suudavad rohkem artikleid avaldada. Seetõttu torkab emade ajutine jõudluse langus valusalt silma. Tihti langeb paus kokku lapse esimeste eluaastatega, mil teadlased rabelevad alles kindlama töökoha nimel.

Nii vähendabki lapse sünd tuntavalt naiste võimalusi sõlmida ülikooliga tähtajatu tööleping. Näiteks kolm kuni neli aastat hiljem oli emade võimalus jõuda tenuuri 35 protsenti madalam ning ka kaheksa aasta möödudes lapse sünnist püsis lõhe 23 protsendi juures. Isade puhul teadlased sellist tagasilööki ei täheldanud. 

Emade karjääri pidurdavad lisaks kodustele muredele ka akadeemilise keskkonna jäigad ootused. Näiteks kannatab naiste karjäär teravamalt nendel erialadel, kus valitseb tihe konkurents ja puuduvad naissoost eeskujud. Lisaks vähendab emadus naiste valmisolekut kolida teistesse riikidesse, mis ahendab oluliselt nende töökohavalikuid. Teadusalast mahajäämust ei paranda isegi see, kui lapsi saavad igapäevaselt hoida vanavanemad. 

Et emade olukorda parandada, peavad autorite sõnul ülikoolid naisteadlasi toetama süsteemselt ja juba nende karjääri alguses. Sellest võidaks lisaks naistele nii teadus kui ka majandus. Praegu laseb jäik süsteem aga doktorantuuris omandatud teadmistel lihtsalt kaotsi minna.

Allikas: https://novaator.err.ee/