Perekond on endiselt põgenikustaatuses ja pikendab seda regulaarselt. Olena plaanides on sooritada A2-taseme eksam ja saada ajutine elamisluba.

Noorem tütar Lana käib keelekümbluslasteaias. Seal räägitakse lastega eesti keeles, vajaduse korral selgitatakse vene keeles.

«Valmistume kooliks, käime eesti keele tunnis. Ta teab juba puuvilju, loomi, värve, puid,» ütleb Olena.

Sel talvel sattus Lana haiglasse ja sinna tuli laste toetuseks Labubu kostüümis tüdruk, kes suhtles nendega eesti keeles. Lana ei kohkunud: läks ligi ja ütles: «Mul on kodus viis Labubut, aga sellist värvi nagu sina ei ole.»

«Eesti keeles, kujutate ette! Ma olin nii rõõmus,» hüüatab Olena.

Kala «euroopalikult»

Olena räägib, et pere ei saa enam riigilt abi. Nii tema kui ka abikaasa töötavad ametlikult, maksavad makse ja elatavad end ise.

Esimestel kuudel pärast kolimist said nad mitu korda toidupakke ja abi eluaseme esimese sissemaksega. «See oli kõik. Hiljem pakuti veel abi, aga meil oli juba ebamugav seda vastu võtta,» tunnistab Olena. «Me mõlemad töötame. Hea, et on olemas ravikindlustus.»

«Vahel teeme õhtusöögiks punast kala koorekastmes. Kodus oli see pidupäevarõõm, kord aastas. Aga nüüd on see euroopaliku elu osa,» naerab ta.

Ja siiski igatseb Olena Ukrainasse jäänud sõprade järele ja tahab oma kodu.

«Unistus on elada majas, mitte korteris. Korter on nagu karp, aga majas saab laps terve päeva õues olla, saab midagi istutada. Ukrainas alustasime oma majas remonti, plaanisime lehtlat, lastemaja, liivakasti, kiikesid… Aga praegu elavad seal ohupiirkonnast tulnud inimesed – anname seda üürile kommunaalmaksete eest,» ütleb ta.