Uuring: kutsekoolide õpetajad kogevad sageli kolleegide kiusu

Varasemast teaduskirjandusest nähtub, et õpetaja elukutse on üks sagedasemaid ameteid, kus võib töökohal kiusamisega kokku puutuda. Töökohal kogetud kiusamine on üks peamine põhjus, miks õpetajad haridusmaastikul töötamisest loobuvad.

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi magistrant Mariliis Hollo töötab üldhariduskoolis pedagoogina. Kui ta õpetajana tööd alustas, tuli tegemist teha raske klassiga. "Ma tundsin, et õpilased on minu vastu väga õelad ja kiuslikud," rääkis ta. Seetõttu uuris ta oma bakalaureusetöös, kuidas õpilased kutsekoolide õpetajaid kiusavad. Kuna ta avastas, et kutsekoolide õpetajaid ei ole Eestis praktiliselt üldse uuritud, valis ta nemad ka oma magistritöösse. Seekord vaatas ta aga, kui suur probleem on kolleegidevaheline kius.

Juhtkond jättis kiusatud üksi

Kiusamisel on kolm tunnust: see peab olema tahtlik ja kahjutegev käitumisviis, korduma ning toimuma vähemalt kahe poole vahel, kellest üks ei suuda end mingil põhjusel kaitsta. "Ühekordne halva eesmärgiga toimuv tegu ei ole veel kohe kiusamine," selgitas Hollo kiusamise mõistet. Töökiusu puhul on tema sõnul aga raske tõestada tahtlikkuse aspekti.

Magistritööst selgus, et kiusamine on kutsekoolide õpetajate seas suur probleem. "Minu jaoks kõige üllatavam oligi see, et neid õpetajaid on nii palju, kes on kogenud kutsekoolis kiusamist. Samuti see, et sellest ei ole kunagi varem räägitud," lausus ta. Umbes pooled valimisse kuulunud pedagoogid olid kogenud kiusamist suisa mitmel eri ajahetkel oma karjääri jooksul.  

Õpetajad ise arvasid, et ilmselt tahtis kiusaja tunda teatavat võimu või siis kasutas ta sellist lähenemist oma ambitsioonide täitmiseks ja karjääri edendamiseks. "Kiusatavate arvates oli ka kiusajatel suur tähelepanu- ja tunnustusvajadus. Suurem osa kiusajatest õpetajatest olid oma alal väga professionaalsed ja pikaaegse kogemusega. Nad vajasid pidevalt tunnustust, et on ikka veel tublid ja teevad oma tööd kõige paremini ning on koolile hästi märgilise tähendusega töötajad, kelleta kool ei toimiks," kirjeldas Hollo.

Kiusamise põhjus võis olla ka õpetaja vanus. "See paistis väga selgelt silma, et tihtipeale kogesid kiusamist just värskelt tulnud, vähese kogemusega ja seetõttu ka ebakindlamad õpetajad," rääkis Hollo. Noortele õpetajatele öeldi, et kui teistel oli omal ajal raske, olgu neilgi. Mitmel õpetajal oli ka mure sellega, et nendega ei jagatud õppematerjale.

Kiusajateks võivad olla nii teised õpetajad kui ka kooli juhtkond. Töö tulemuste järgi jagunesidki kiusajad selles suhtes umbes pooleks. "Hästi kurb oligi see, et õpetajad jäid oma muredega üksinda: juhtkond ei sekkunud, vaid isegi pisendas probleemi ning ütles, et õpetaja saagu ise hakkama. Mind ennast üllataski kõige enam see, et kool jättis õpetajad hätta," sõnas Hollo.

Üks õpetaja rääkis ka juhtumist, kuidas juhtkond keelas õpetajal kiusamisest rääkida. "Öeldi, et hoia suu kinni," meenutas Hollo õpetaja kirjeldusi.

Kui kiusaja oli pikaaegne õpetaja, siis ohvrid sageli juba umbusaldasid kooli juhtkonda, sest probleemil on lastud kesta nii kaua. Mitmed õpetajad aga ikkagi proovisid rääkida nii kooli juhtkonna kui ka tugipersonaliga. Viimased ei käitunud aga alati eetiliselt, sest info, mis oleks pidanud olema konfidentsiaalne, jõudis laiema ringini. "Päris mitu õpetajat said kiusaja poolt uuesti rünnatud seetõttu, et info jõudis ringiga tagasi õpetajani, kes kiusas," lausus Hollo. 

Kiusajat nähakse unes

Uurimistööst selgus, et kõige enam levis kaudset kiusamist. See on näiteks kuulujuttude levitamine, ignoreerimine, vale informatsiooni või kuupäevade jagamine, aga ka meeskonnast väljaheitmine. "Küll aga tuleb mainida, et enamik kiusamist kogenud õpetajatest kogesid erinevat liiki kiusamist. Ei olnud naljalt seda, et õpetaja oleks kogenud ainult kaudset kiusamist, vaid sinna juurde kuulus ka verbaalne või füüsiline kiusamine," rääkis Mariliis Hollo.

Füüsilise kiusamise näide oli ühel õpetajal meeskolleegiga, kes teda ahistas. Kui õpetaja proovis sellele lõppu teha, hakkas meesõpetaja teda verbaalselt ja kaudselt kiusama. "Üks ahistamisjuhtum puudutas seda, et õpetaja läks garderoobi, tema kiusaja tuli kaasa ja pani ukse lukku ning ei olnud nõus eest tulema," tõi töö autor näite, mida õpetajad talle rääkisid. 

Kiusamisel olid õpetajate jaoks laastavad tagajärjed. Tihedamalt esines neil unehäireid ja  kõrgenenud ärevust, õpetajad nutsid, olid pinges. "Nad ei tahtnud oma tööd teha ega töökohale, kus neid kiusati, minna. Tugevamad mõjud olid sellised, kus õpetajad pidid oma vaimse või ka füüsilise tervise tõttu võtma haiguslehe," rääkis ta. Üks pedagoog jõudis suisa insuldieelsesse seisu kiusamise tagajärjel. "Ta viidi koolist kiirabiga haiglasse ja seal avastati, et tal olid südame rütmihäired," ütles Hollo.

Sageli nägid õpetajad ka unenägusid kiusajatest ja nendest olukordadest. Unenäod on nende sõnul vahel kestnud isegi aastaid peale kiusamisolukordi.

Samuti selgus, et õpetajate enesekindlus on kõvasti langenud. "Kuna tegemist on kutsekoolide õpetajatega, siis praktiliste tööde tegemisel nad kartsid oma kolleegide kõrval anda hinnanguid teistele õpilastele või näidata midagi ette, sest kardetakse, et tehakse midagi valesti," rääkis Hollo.

Pea kõik pedagoogid tõid tema sõnul ka selle välja, et kiusamisperioodil mõtlesid nad korduvalt, et nad ei soovi enam sellel töökohal töötada. Ühtlasi lahkusid mitmed õpetajad kiusamissuhte lõpetamiseks oma töökohalt.

Hollo rääkis, et kuigi tema uuris kutseõpetajaid, võib teaduskirjanduse põhjal eeldada, et üldhariduskoolides ei ole seis kuigipalju erinev. Küll aga tunnetavad kutseõpetajad, et nad ei ole ühiskonna silmis üldhariduskoolide õpetajatega samal pulgal. "Sageli nemad jäävad varju justkui ei olekski kutseõpetaja või -kool samaväärselt oluline kool nagu on üldhariduskoolid," sõnas ta. 

Hollo enda sõnul on oluline mõista, kui suur probleem on kiusamine. Tähtis on seegi, et juhtkond seda tõsiselt võtaks ja kohe reageeriks, kui teadvustab, et kedagi kiusatakse. "Kiusamine saab toimuda ainult siis, kui keskkond seda aktsepteerib. Kooli keskkond peaks olema sõbralik ja turvaline. Tähtis on ka see, et õpetajad ei tajuks pidevat võimuvõitlust, mida kutsekoolides esineda võib. Seda kõike saab aga korraldada kooli juhtkond. Nende roll on kiusamise lõpetamisel," selgitas töö autor.

Mariliis Hollo kaitses eelmisel nädalal Tallinna Ülikoolis haridusteaduste instituudis magistritöö "Kutsekoolide õpetajate kolleegide poolne kiusamine". 

Allikas: https://novaator.err.ee/