Kui puhkus ka enam ei aita. Juhtimisekspert: töötajad ei tohiks õppida taluma süsteemi, mis neid lõhub
24.01.2026
Tänast töö- ja juhtimiskriisi kirjeldatakse sageli valede sõnadega. Räägitakse vaimsest tervisest, vastupidavusest, stressijuhtimisest ja toimetulekuoskustest, kirjutab Ivar Raav.
Üha enam pakutakse lahendusi, mis aitaksid inimestel paremini kohaneda kiire, ebakindla ja pidevalt muutuva keskkonnaga. Ometi kasvab samal ajal läbipõlenud, ärevuses elavate ja krooniliselt väsinud töötajate ja juhtide hulk. See vastuolu viitab, et probleem ei asu seal, kus me seda parandada püüame.
Kui üha rohkem inimesi ütlevad, et nad on väsinud, aga ei oska öelda, millest, ning ka puhkus neid ei taasta, ei saa seda enam käsitleda individuaalse nõrkuse või oskuste puudujäägina. See on süsteemne signaal.
Seda vastuolu aitab mõtestada juhtimisekspert ja koolitaja Ivar Raav. Tema kogemused juhtide ja spetsialistidega näitavad korduvat mustrit, mida ei saa lahendada arenguprogrammide ega üksikute heaolumeetmetega. „Ma kuulen juhtidelt ja spetsialistidelt üha sagedamini sama mõtet: ma olen väsinud, aga ma ei saa täpselt aru, millest. Puhkus ka ei aita,“ kirjeldab Raav. See lause kirjeldab hästi seisundit, kus inimene on olnud liiga kaua pidevas valmisolekus.
Tee kõike ja tee hästi
Siinkohal ei saa enam rääkida üksikutest inimestest, vaid viisist, kuidas me tööd ja juhtimist oleme harjunud korraldama. Tänane ettevõtluse ja juhtimise mudel ei tööta enam, sest see eeldab inimeselt korraga mitut vastuolulist seisundit.
Inimeselt oodatakse, et ta oleks pidevalt kättesaadav ja reageerimisvalmis, aga samal ajal tasakaalus ja puhanud; et ta teeks kiireid otsuseid, kuid mõtleks strateegiliselt; et ta oleks paindlik, kuid kannaks täielikku vastutust; et ta oleks loov, kuid eksiks võimalikult vähe. Need ootused ei ole üksikult vaadates otseselt probleemsed, kuid koos moodustavad need püsiva pingeseisundi, milles närvisüsteem ei saa taastuda.
Närvisüsteemi jaoks tähendab selline töökorraldus pidevat ohusarnast valmisolekut. Keha ei erista enam, kas pinge tuleb reaalsest ohust või töömeilist, tähtajast või otsusest. Kui selline seisund kestab kuid ja aastaid, ei ole üllatav, et inimesed murduvad. Mitte seetõttu, et nad oleksid nõrgad, vaid seetõttu, et bioloogia seab inimesele piirid.
Just siin tekibki paradoks: inimene ütleb, et puhkus ei aita, ning süsteem vastab, et ta peab õppima paremini puhkama. Tegelikult ei ole puhkus lahendus olukorras, kus probleem ei ole väsimus, vaid töökorralduse konstruktsioon. Puhkus taastab, aga ei paranda süsteemi, mis toodab kurnatust.
Heaolumeetmed jätavad probleemi puutumata
Samas on organisatsioonides hakatud olukorda parandama viisil, mis jätab algse probleemi puutumata. Pakutakse coachingut, teraapiat ja mentorlust. Need ei ole iseenesest halvad, vaid sageli isegi hädavajalikud, kuid probleem tekib siis, kui need lisatakse süsteemile, mis jääb samaks. Inimesele antakse sõnum, et ta peab õppima paremini toime tulema, ja sageli ka lubadus, et organisatsioon maksab selle arengu kinni.
Süsteemile antakse aga vaikiv luba jätkata endisel kujul. Vastutus nihkub üksikisikule ja parimal juhul personalitiimile, samal ajal kui töökorralduse aluspõhimõtteid kahtluse alla ei seata.
Kui läbipõlemine muutub massiliseks, ei ole enam võimalik rääkida üksikute inimeste toimetulekuoskustest. See viitab sellele, et viis, kuidas me tööd ja juhtimist täna korraldame, on oma aja ära elanud. Siin jõuame ebamugava tõdemuseni: organisatsioonid ei ole neutraalsed keskkonnad, vaid juhtide loodud süsteemid.
Tänane maailm toimib suuresti organisatsioonide kaudu ning nende juhtide otsused mõjutavad otseselt seda, millises seisundis inimesed elavad, töötavad ja mõtlevad. Juhtide mõju ei ole abstraktne, vaid igapäevane ja väga konkreetne.
Muutus algab julgusest seada normid kahtluse alla
Kui süsteem ei tööta, siis iseenesest see ei muutu. Seda ei muuda uued heaoluprogrammid, inspiratsioonipäevad ega koolitused. Muutused algavad ainult julgusest seada kahtluse alla see, mida oleme seni pidanud normaalseks. Julgusest vaadata ausalt otsa sellele, mis inimesi päriselt kurnab, ning tunnistada, et senine loogika ei teeni enam elu, mida me elada tahaksime.
Juhtimine ei saa enam olla ainult tulemustele ja efektiivsusele keskendunud, vaid sinna peab kuuluma ka vastutuse võtmine selle eest, millises seisundis inimesed oma elu elavad.
Juhtimise eesmärk ei tohiks olla õpetada inimesi paremini taluma süsteemi, mis neid lõhub, vaid me peaksime rohkem keskenduma sellele, millist maailma me oma otsuste kaudu loome. Kas sellist, kus inimene peab pidevalt hakkama saama, või sellist, kus inimesena elamine on võimalik ja ka nauditav.
Allikas: https://arileht.delfi.ee/