KRIIS HOOLEKANDES | Hoolekandetöötajate esindaja Kalle Liivamägi: ühiskond ei saa püsida läbipõlenud inimestel

16.06.2026

Kalle Liivamägi,
Riigi- ja Omavalitsusasutuste Teenistujate Ametiühingu (ROTAL) esimees

Eestis räägitakse hoolekandest sageli alles siis, kui keegi on juba abita jäänud, tema pere kurnatusest murdumas või hooldekodu töötaja sattunud tööl ohtlikku olukorda. Ometi on hoolekanne enamikule meist lähedane teema, puudutades varem või hiljem pea iga peret.

Ühe mu tuttava 91aastasel naabrinaisel oli harjumus teha iga päev väike jalutuskäik kodumajast suure teeni. Iga ilmaga ja igal aastaajal. Ühel talvepäeval ta aga libastus ja kukkus teepervel lumehange. Ta jäi sinna mitmeks tunniks, üksi ja telefonita. Aeg, mis kulus tema leidmiseni, muutis kogu tema edasist elu. Sellest päevast alates vajas ta igapäevaselt abi – esmalt lähedaste ja hiljem hooldekodu töötajate oma.

Hooldajad hooldekodus olid sõbralikud ja professionaalsed, tegid oma tööd südamega. Aga aeg-ajalt märkas nende hoolealune ka midagi muud: väsimust, kiirustamist ja vaikset pinget, mis tekib siis, kui inimeselt nõutakse rohkem, kui vastu antakse. Et töökorraldus ja süsteem ei toeta töötajat piisavalt.

Töötaja peab tööl olema kaitstud

Just sellest tulebki minu arvates rääkida – mitte ainult hooldekodukohtadest, järjekordadest ja teenuse hinnast, vaid inimestest, kelle töö hoiab seda süsteemi iga päev üleval. Hoolekandetöötajatest, kellest on vananeva elanikkonnaga Eestis saanud ühiskonna tugitalad.

Riigi- ja omavalitsusasutuste teenistujate ametiühingu (ROTAL) nimel saatsin hiljuti pöördumise vabariigi valitsusele, riigikogule, sotsiaalministeeriumile ja sotsiaalkindlustusametile. Juhtisin tähelepanu sellele, et erihoolekanne ja hooldusvaldkond tervikuna on kriisis ning seda kriisi ei saa lahendada ilma töötajate tööohutust ja töötingimusi parandamata ning nende palka tõstmata.

Riigikontrolli 2025. aastal avaldatud ülevaade erihoolekandeteenuse kättesaadavusest nendib, et kohtadest on suur puudus, järjekorrad on ebamõistlikult pikad ning inimesed võivad sobiva koha leidmiseks läbida aastatepikkuse teekonna. Sama ülevaate järgi katavad aga riigi kehtestatud erihoolekandeteenuste hinnad keskmiselt vaid veidi üle 60 protsendi tegelikest kuludest. Sellise rahastuse juures pole võimalik tagada piisavat arvu töötajaid, pakkuda teenust turvaliselt ega maksta õiglast palka.

Selle kriisi keskmes on töötajad. Hooldajate ja tegevusjuhendajate puudus on kujunenud aja jooksul. See ongi ebapiisava rahastuse, tööohutuse alahindamise, suure töökoormuse ja madala palga tagajärg.

Kui kogenud inimesed lahkuvad, sest mujal on palk parem ja töö turvalisem, jääb töö vaid nende kanda, kes veel vastu peavad. Allesjäänud töötajate koormus tõuseb, turvalisuse riskid suurenevad ja teenuse kvaliteet muutub kehvemaks. Lõpuks kannatavad nii abivajajad kui ka töötajad. Hiljutine juhtum, kus hoolealune ründas hooldajat kääridega, oli nagu traagiline hoiatus, mis tulenes puudulikust infost kliendi seisundi kohta ja sellest, et alamehitatud meeskond jätab hooldaja ja/või tegevusjuhendaja kriitilisel hetkel, halvemal juhul lausa eluohtlikus olukorras, üksinda.

Rahastamismudel tuleb ümber teha

Erihoolekande töötajate töö on lisaks abistamisele ja juhendamisele ka erioskusi nõudev. Seetõttu peaks tegevusjuhendajate töötasu alampiir olema vähemalt 80 protsenti Eesti keskmisest palgast. Statistikaameti andmetel oli 2026. aasta esimeses kvartalis keskmine brutokuupalk 2135 eurot, mille järgi peaks hoolekandetöötajate töötasu olema ümardatult 1700 eurot – see on miinimum, et hoida valdkonnas inimesi, kelle töö on ühiskonna jaoks üheaegselt nii vältimatu kui ka väärtuslik.

Sotsiaalministeerium on tunnistanud, et tegevusjuhendajate töötasu on oluliselt madalam, kui Eesti keskmine palk ning et see pole õiglane ega jätkusuutlik. 2026. aasta eelarvesse kavandatud 4,2 miljonit eurot lisaraha võimaldab küll palku tõsta, kuid ministeerium on samas öelnud, et see ei lahenda erihoolekandekohtade puudust. Seega on vaja erihoolekande rahastusmudel ümber teha nii, et teenuse hind kataks tegelikud kulud: töötasu, väljaõppe, piisava personali, tööohutuse, kriisiolukordade ennetamise ning hoonete ja ruumide turvalisuse. Ning selle mudeli keskmes peab olema töötaja, kellel kogu see hoolekandesüsteem püsib.

Euroopa parlament rõhutas 2026. aasta mais, et hooldusteenuste vajadus kasvab demograafiliste muutuste tõttu ning hoolduskohustus ei tohi jääda ebaproportsionaalselt naiste, pereliikmete ega alamakstud töötajate kanda. Parlament kutsus liikmesriike – teiste seas Eestit – liikuma hoolivama ühiskonna poole, kus hoolekandetöö on tunnustatud, piisavalt rahastatud ja sisaldab sotsiaalseid garantiisid. Eesti jaoks on see oluline sõnum – me ei saa rääkida hoolivast ühiskonnast, kui eakaid või näiteks psüühilise erivajadusega inimesi hooldav töötaja peab toime tulema ülekoormuse ja vägivallaohuga, rääkimata vähesest palgast.

Hoolekandekriis Eestis ei lahene iseenesest. Seda ei lahenda ka töötajate lõputu kannatlikkus ega missioonitunne. Kui ootame neilt professionaalset tööd, empaatiat ja vastutustunnet, peab riik tagama ka tingimused, mis võimaldavad seda tööd väärikalt ja turvaliselt teha.

Selleks tuleb erihoolekande rahastus viia vastavusse teenuse tegelike kuludega. Tööohutus peab muutuma hoolekande töökorralduse keskseks nõudeks, mitte jääma iga asutuse või töötaja eraldi mureks. Samuti tuleb tegevusjuhendajatele, hooldajatele ja teistele valdkonna töötajatele tagada töötasu, mis on võrdväärne nii nende töö väärtuse kui ka vastutuse suurusega.

Hoolekandetöötajate esindajana leian, et riigil on aeg liikuda lubadustest tegudeni. Vaja on otsuseid, mis tagavad hoolekandetöötajatele turvalise töökeskkonna, õiglase palga ja kindlustunde, et nende tööd tõesti väärtustatakse. Need otsused tuleb langetada nüüd, mitte kunagi ebamäärases tulevikus.

Allikas: https://eakl.ee/