Näiteks sageli peetakse hüdroenergiat kõige puhtamaks, aga kui Hiinasse rajati maailma suurim hüdroelektrijaam, tuli ümber asustada 1,24 miljonit inimest. Iga projekt on eriline, erinevaid energiatootmisviise saab võrrelda mingi kindla parameetri alusel (näiteks ühe energiaühiku tootmise kohta tekkiv süsinikdioksiidi hulk), aga mõjumustrite erinevusi arvestades võib olla vajalik teha poliitilisi valikuid, sest täiesti selgeid kriteeriume võrdluseks ei saagi olla (rõhutades veel kord ka iga projekti erilisust).
ERIK PUURA ⟩ Põlevkiviuuringuid ei tohi maha matta
27.01.2026
Kui räägime rohepesust, siis selleni viib mingi tehnilise lahenduse idealiseerimine. Näiteks puhast elektrienergiat ei ole olemas. On erinevad energiatootmisviisid keskkonna- ja inimmõjude erinevate mustritega.
Lootus, et energia hind tulevikus oluliselt odamaks läheb, on asjatu. Energiasääst, energiatõhusus muutuvad üha olulisemateks. Tarbijale aga on pigem kasulik, kui riiklik energiapoliitika on otsustatud ja selgelt paigas. See on vajalik ka ettevõtjatele, sest ebakindlas majanduskeskkonnas on investeeringuid väga keeruline teha ning ka laene saada.
Kui kõik, mis viitab põlemisele, on halb, kas siis poleks aeg ka jaanituled keelustada?
Geoloogina ei saa ma aru tabusõnadest. Kui veel mõni aeg tagasi ei tohtinud rahvusringhäälingu telestuudios kasutada sõna "fosforiit", siis nüüd on tabuks muutumas sõna "põlevkivi". Tegemist on settekivimitega, mille olemasolu meie maapõues on objektiivne reaalsus. Meil võib kindlatel ajaperioodidel olla hoiakuid nende kasutuse osas, kuid mitte kuidagi ei saa nõustuda sellega, et neid sõnu ei tohiks kasutada või maavarasid uurida. Ja geoloogina olen üsna kindel, et geoloogilises ajas täiesti tühise ajaperioodi möödudes (50-200 aastat) suhtutakse Eesti alal nendesse settekivimitesse jätkuvalt sügava huviga ja otsitakse neile uusi kasutusvõimalusi.
Tehnikaülikooli professor ja akadeemik Margus Lopp ning tema juhendamisel tekkinud noor teadlaskond on jõudnud väga oluliste avastusteni, kuidas kasutada põlevkivi orgaanilist osa. Margus Lopp on pidanud taluma seda, et sõna "põlevkivi" otsekui ei tohiks kasutada, sest see viitab põlemisele. Kui kõik, mis viitab põlemisele, on halb, kas siis poleks aeg ka jaanituled keelustada? Samuti on olnud vajalik kasutada retoorikat, mille kohaselt nagu värsket põlevkivi keemiatööstuse suure lisandväärtusega toodete jaoks ei tohikski enam kaevandada, vaid selleks piisab ka põlevkivist, mis on jäätmetes.
Tsemendi põhitooraine on lubjakivi (paekivi), selline, millel on madal magneesiumi- ja kõrge kaltsiumisisaldus. Lisatakse savi, mille osatähtsus toorainest on 5-7%. Ning põletamise kaudu suurendatakse selle segu temperatuuri, nii et eraldub süsihappegaas ning tekivad uued mineraalid, mis veega reageerides kivistuvad. Meie kukersiitpõlevkivis on nii lubjakivi kui ka savimineraalide komponent olemas, ainult nende vahekord ja varieeruvus on selline, et tuhk, mis põletamisel tekib, on küll tsemendiga vägagi sarnane, aga mitte kõrgekvaliteediline.
Juba 1960. aastatel leiti, et põlevkivi tsüklontuha peenfraktsioon sobib madalakvaliteediliseks tsemendiks, elektrifiltrite tuhk aga kipsi asemel lisandiks portlandtsemendile. Need meeletud Ida-Virumaa tuhamäed on tegelikult madalakvaliteediline tsement, mille oleme jätnud vihma kätte. Ning praegu uurime, kuidas neid jällegi kasulikuks muuta, aga olgem ausad: vihma kätte jättes oleme sideainelise väärtuse kaotanud.
Aga kas see, et põlevkivi põletamisel tekiks nii elektrienergia, soojusenergia kui ka kõrgekvaliteediline tsement, on ulme? Pigem mitte, mineviku probleem oli muu hulgas see, et energia tootmine ja ehitusmaterjalide tootmine olid erinevate ministeeriumide haldusalas. Seega, kui me soovime ka tulevikus ehitada teid, sildu ja maju, siis tsemendist ja betoonist loobuda me ei saa. Millest järeldub, et põlevkivi jätkuvad uuringud võivad ka anorgaanilise aine muutuste osas olla tegelikult innovaatilised.
Ning kindlasti on ideid veel. Seega on väga vara ja vale öelda, et põlevkiviuuringud tuleks lõpetada. Meil on vaja järjepidevust, juba tehnikaülikooli kunagine professor Verner Kikas leidis põlevkivituhka uurides, et tuha väärtus ehitusmaterjalide tööstuses ja ka põllumajanduses võiks olla suurem kui põlevkivist saadava energia väärtus − muidugi juhul, kui me seda vihma kätte ei jäta.
Olen ka varem kasutanud tsitaati, millele viitas üks tuntumaid Eesti soost mäetööstureid, Austraalias tegutsenud ja meie hulgast 2019. aastal lahkunud ning väidetavalt ainus rüütliseisuses olnud eestlane Sir Arvi Parbo. "Maailm on saanud vanaks ja kaotanud oma endise jõu. Talv ei anna enam piisavalt sademeid, et seemned tärkaksid, ja suvepäike piisavalt sooja, et vili küpseks. Mäed on tühjaks roogitud ja annavad vähem marmorit, kaevandused on hõbedast ja kullast tühjaks ammutatud. Põldudel on liiga vähe põllumehi, meredel meremehi, laagrites sõjaväelasi. Otsustes puudub õiglus, kaubanduses puudub kompetents ja igapäevaelus puudub kord."
Praegu on see eriti päevakohane. See tsitaat ei pärine sugugi mitte värskest päevalehest, vaid on kirja pandud Kartaago piiskopi Cyprianuse poolt rohkem kui 1700 aastat tagasi. Pessimism tuleviku suhtes on iga ajaperioodi osa, hirm maavarade ammendumise ees on inimkonda saatnud tuhandeid aastaid.
Lõpetuseks aga kõige sellega seoses minu suurim mure. Eestis on tegelema hakatud igasugu tegevustega, mille mõte jääb arusaamatuks. Ja mis veel hullem, vaieldakse tuliselt ja teravalt nende arusaamatu mõttega tegevuste üle ning viiakse end ilmselgesse ülikõrge stressi seisundisse (mis on suur oht tervisele). Kolleegid mujalt maailmast, kellele Eesti elu kirjeldan, oskavad vaid öelda: oleks meil teie probleemid… Aga sinna lähevad nii raha, aeg kui ka vaimne tervis.
Ning kuidas ajalugu kordub läbi huumoriprisma, ringleb ka praegu sotsiaalmeedias Sulev Nõmmiku kehastatud Uduvere Ärni (nimetatud ka Eesti Švejkiks) ülevaade projektide viiest etapist: 1) suur vaimustus, 2) pikk paus, 3) süüdlaste otsimine, 4) süütute karistamine, 5) kõrvalseisjate autasustamine.
Allikas: https://pohjarannik.postimees.ee/